Esmaspäeva hommikul said liberaalid üle Euroopa kergendunult ohata – suurüllatust ei sündinud, Prantsuse valijad koondusid taas paremäärmuslike jõudude vastu ja kinkisid Emmanuel Macronile teise ametiaja. Tsenter püsis, kuid seisab samas savijalgadel. Osad valijad kirjeldasid Macroni ja EKRE märja soovunelma Marine Le Peni vahel otsuse tegemist valikuna katku ja koolera vahel.
Kõige märkimisväärsem nädalavahetusel peetud teise valimisvooru juures oli esiteks Prantsusmaa kohta lahja valimisosalus (72%). Madalam oli see viimati 1969. aastal. Vähe sellest, ligi kolm miljonit pühapäeval valimisjaoskonda külastanud inimest otsustas oma sedeli rikkuda, jättes selle kas tühjaks, tõmmates maha mõlema kandidaadi nimed või kasutades hääletussedelit sodimiseks. Seda võib nimetada massiliseks protestiks Prantsusmaa praeguse parteipoliitilise reaalsuse vastu. Kõige enam on selle reaalsuse suhtes trotsi täis 25–34-aastaste valijagrupp.
Prantsusmaa uuringufirmad on kaardistanud valimistel osalemisest keeldujate põhjuseid. Tulemused? Kolmandik toob põhjenduseks asjaolu, et ükski kandidaat ei esinda nende jaoks olulisi ideid. Veerandil on aga villand sellest, et hääletamine on muutunud ebameeldiva kandidaadi tõkestamiseks. Muidugi, paljugi võib siin teha etteheiteid Prantsusmaa valimissüsteemile, mis valijad säärasesse olukorda seab, kuid see, et poliitilise eliidi ideed ei kõneta suuri valijaplokke, viitab, kuivõrd võõrandunud ollakse oma rahvast, eriti noortest. Ja see pole sugugi ainult Prantsusmaale eriomane probleem.
Kõige ilmekamalt väljendub võõrandumine keskkonna- ja kliimaküsimustes, kus Prantsuse valijatel oli sealse Greenpeace’i esindaja sõnul võimalik teha valik kliimaskeptiku (Le Pen) ja kliimaküüniku (Macron) vahel. Loomulikult tekitab säärane valikute puudus küsimuse, kas üldse osaleda valimistel või panustada kogu oma energia tänavaprotestidesse, jätkusuutlike kogukondade loomisse, juriidilistesse võitlustesse või miks mitte ka hoopis globaalsetesse projektidesse, jättes valimistel osalemise oma vanemate ja vanavanemate pärusmaaks. 44-aastase Macroni põhiline häältesaak tuligi muide pensionäridelt, kuigi tänu oma suhtelisele noorusele võiks ta olla Y- või isegi Z-generatsiooni president.
Oleme olukorras, kus paremäärmuslikud jõud peavoolustuvad järjest enam ka Euroopa südames, millele aitab kaasa üha radikaalsemate poliitikute esiletõus. Nii sai Le Pen ennast Éric Zemmouri kõrval pehme ja mõistliku kandidaadina reklaamida. Kui aga kogu ülejäänud poliitvälja keskseks eesmärgiks saab paremradikaalide isoleerimine, kasvab ühes sellega valijate rahulolematus. Ühel hetkel on vaja ka positiivset programmi ja tulevikku vaatavaid otsuseid, mis tugineksid rahva toetusele. Seda on ka Eesti poliitanalüütikud välja toonud, et narratiivid ja visioonid – kuigi olemuslikult tagurlikud – on praegusel ajal käepärast paremäärmuslikel jõududel. Liberaalid üle maailma on aga võtnud justkui Taavi Rõivase eeskujul hoiaku, et suurte narratiivide aeg on möödas, edasi piisab osavast poliittehnoloogiast. Ja fašismitondiga hirmutamisest.
Mida siis teha, eeldades, et praegune erakondlik demokraatiamudel lähiajal kusagile ei kao? Möödunud aastal ilmus Müürilehes artikkel, mis käsitles noorte vähest osalust demokraatlikes protsessides. Selles sedastati mahukale rahvusvahelisele uuringule toetudes, et noorte rahulolu seoses demokraatiaga tõstab uute, senise süsteemi suhtes vaenulike populistlike jõudude esilekerkimine, olgu nad siis vasak- või paremäärmuslikud. Tasakaalukad tsentrierakonnad või hägused poliittehnoloogilised tooted, nagu Eesti 200, parteimaastikule lisandudes märgatavat elevust ei tekita.
Seega võib meil olla tarvis hoopis rohkem populismi, et selle kaudu eri tulevikunarratiive testida, nendega mängida ja isegi natuke irriteerida. Vaadata, mis resoneerub ja mis mattub uudisvoo alla. Ehk midagi säärast pidaski silmas roheliste uus juht Johanna Maria Tõugu, kui ta leidis Müürilehele antud usutluses, et Eestimaa Rohelised peaksid tegema rohkem show’d? Sama kehtib ju põhimõtteliselt ka sotside kohta, keda on süüdistatud aastaid liigses intellektuaalsuses. Eriti oleks meil tarvis ökopopuliste, kes pakuksid poliitilistes debattides vastukaalu praegusele poliit- ja ärieliidile, kelle nägemust kliimamuutustest iseloomustab hästi peagi toimuv Postimehe konverents pealkirjaga „Rohepöördest realistlikult”. Realism tähendab siin sellist rohepööret, kus töökohad jäävad alles, majanduskasv ei peatu ning tehnoloogia hoiab ära kõige hullema. Jään huviga ootama konverentsi „Rohepöördest utopistlikult”.
