Müürilehe aktivisti ankeeti palusime seekord täita Biotoopia linnajalutuskäikude korraldajal Hildegard Reimannil.
Esimene mälestus keskkonnaaktivisti rollis on päris varasest lapsepõlvest, kui korjasin maakodu lähedalt koos vanaemaga esimest korda prügi üles.
Praegune eesmärk aktivistina on iseennast harida, et mõista ja jagada teistega maailmas valitsevat tähenduste paljusust.
Suurim saavutus aktivistina on inimestele uute mõtete ja vaatenurkade pakkumine. Korraldan Biotoopia raames linnajalutuskäike ja kui kas või üks osaleja ütleb pärast, et on muutunud keskkonna suhtes tähelepanelikumaks ja hoolivamaks, loen asja kordaläinuks.
Keskkonnaaktivistina tunnen puudust kogukonnakeskustest, mis tooksid kokku eri valdkondade aktivistid.
Keskkonnaministrina teeksin tihedat koostööd antropoloogidega.
Eeskuju võtan viisist, kuidas lapsed taimede ja pisimutukatega mängivad.
Punane joon aktivistina jookseb sealt, kus sõidetakse üle keskkonna emotsionaalsest väärtusest.
Igapäevane roheline error on osta välismaiseid vegantooteid.
Läbipõlemise vältimiseks mõtlen, et maailmal pole vaja veel ühte keskendumis- ja ärevushäirega ületöötanud nartsu ning sõidan iga nädal vähemalt korra linnast välja.
Kliimaprotestil kirjutaksin plakatile „On viimane aeg hakata vett jooma, et leevendada pohmelli”.
Keskkonnasoovitus on seada oma sammud Lasnamäele äsja korda tehtud Vormsi rohealale. Projekti „GoGreenRoutes” raames on endise Nehatu kooli ala arendatud viisil, mis on ühtaegu nii kohalikku looduskeskkonda kui ka inimesi arvestav. 1867. aastal rajatud, aga praegu varemetes kooli metsistunud viljapuusalus on hea ringi joosta, kujutleda, et oled rott, ning filosofeerida looduse ja kultuuri ühekssaamisest.
