„Olen nii elevil” („I`m So Excited aka Los amantes pasajeros”, Hispaania 2013, El Deseo), režissöör ja Pedro Almodóvar, operaator José Luis Alcaine, osades Javier Cámara, Cecilia Roth, Lola Dueñas, Penélope Cruz, Antonio Banderas jt. 90 min.
Pedro Almodóvar on oma režissööriloos pööranud uue lehe. Draama žanr on välja vahetatud taasavastatud komöödiaga (viimane selgepiiriliselt komöödiafilm enne kõnealust tuli tema kaamerast 25 aastat tagasi), naised meestega, tegevuspaik on viidud maapinnalt õhku ning sellele kõigele on antud tugevalt poliitiline värving.
Tema filmides läbivateks teemadeks on olnud identiteediotsingud, peresisesed draamad, surm ja kirg („All About My Mother” (1999), „Talk To Her” (2002), „Volver” (2006), „The Skin I Live In” (2011)). Filmis, „I`m So Excited” on need samad teemad esindatud, kuid pandud vurris kiiresti-kiiresti pöörlema ning kaunite mustrite loomise asemel sulatatakse värvid ühte, tekitades kõigest ülekülluse. Film on märgistatud komöödia sildiga, kuid kindlasti ei ole tegu elitaarse naljaga. Pigem kasutatakse ameerikalikke võtteid – „tort näkku” stiilis.
Almodóvar austab naisi ning nende võimet saada hakkama rasketes olukordades, mistõttu tema teostes kujutatavad naised on väga tugevad, femme fatale tüüpi karakterid. Käesolevas filmis on aga juhtroll antud meestele. Peenest erootikast on saanud geide omavaheline kemplemine ja traagiline diskussioon, kes keda petab ning kas vahekord heteromehega on petmine. Film on küll kirglik, kuid pööratud erakordselt groteskseks.
Tuntud filmilavastaja pole kunagi teinud saladust tõsiasjast, et kõik tema filmid on väga personaalsed, sisaldades pisikesi osakesi temast endast. Samuti pole ta varjanud oma seksuaalset tõmmet meeste poole, kuigi see ei ole ainus põhjus, miks ta antud filmis geidele nii palju eetriaega pühendab. Nagu ta oma intervjuudes viitab, on film pühendatud kaheksakümnendatele: ajale, mis oli palju lihtsam, vabam ja lõbusam. Kus narkootikumide tarvitamine oli loomulik, alkohol voolas jõgedena ning peod olid võrreldavad Vana-Kreeka jumalate pidutsemistega. Sellist elu pakutakse ka lennul Hispaaniast Mexico Citysse, mille taustal linateose tegevustik hargnema hakkab.
Kuid miks igatseb Almodóvar ammu möödunud aegu tagasi? Ta on mees, kes veedab päris palju aega uudiseid jälgides ning on kurvastusega tõdenud, et maailm muutub iga päevaga aina süngemaks paigaks – eriti hull on olukord Hispaanias. Seega ei ole tegu mitte lihtsalt melanhoolse meenutusega möödunud aegadest tänapäevases võtmes, vaid peen, väga peen poliitiline pilamine. Nii peen, et lennuki tiirutamine (koheselt pärast lennuki õhkutõusu avastatakse rike ning hakatakse ootama luba hädamaandumiseks, „aega tehakse parajaks” õhus ringe tehes) kui allegooria Hispaania poliitikast võib ilma Almodóvari viiteta märkamatuks jääda.
Kui nüüd tähelepanelikult vaatama hakata, siis võib näha lennukimeeskonna käitumises poliitikute kriisireaktsioonile omaseid jooni. Kõigepealt uinutatakse tavaklassi reisijad: rumalad inimesed ei taipa poliitikast niikuinii midagi, tekitavad vaid ilmaasjata paanikat, parem on nad olukorrast kõrvaldada. Kõrgematele tegelastele, äriklassi reisijatele, pakutakse aga odavat meelelahutust: tasuta alkoholi ja uimasteid – peaasi on tähelepanu kriisikoldelt kõrvale juhtida. Lennu dispetšerid aga lasevad lennukil (kriisil) õhus tiirutada, lootuses, et kui kütus otsa saab, siis laheneb ka probleem. Piloodid ise on aga võimetud midagi tegema.
Kõige kurvem, mis ühe filmiga juhtuda võib, on tema väärtuse ilma autori õigesse suunda vihjava märkuseta vaat et kaotsiminek. Teadmata, mida Almodóvar oma filmiga öelda tahab, jääb film lihtsalt farsiks, kuigi kätkeb endas võrratuid mõistupilte. Kuid mine sa tea, võib-olla tahtis Almodóvar oma tavapärasest kujutamisviisist väljaastudes esitada väljakutse mitte vaatajale, vaid iseendale – kas ta on suuteline looma niivõrd krüptilise sisuga filmi edukalt?
Vaata Katusekino kava siit.
