Reedel, 18. augustil algab Viljandis alternatiivkultuuri ja peavoolu vahel ühisosi otsiv kunstifestival QQ. Sel puhul välja antud Müürilehe erinumbri avab Erik Alalooga, kes ütleb, et subkultuur ei ole mitte luuserite klubi, vaid sinna koonduvad inimesed, keda tõmbab tundmatu poole.

Viljandil kui kultuurikeskkonnal on ilmselgelt oma nägu. Selline maineturundajate unelm, mis mahub lihtlauselisse sloganisse ning mida annab trükkida ökokottidele, särkidele ja buklettidele. Märk, mis on olemas enne, kui mainekujundajad appi jõuavad tõtata. See on nunnu ja see töötab. See on piisavalt paindlik ning selle kõrvale võib süümepiinadeta püstitada õlletelgi ning šašlõkiahju. Selle edukust saab hinnata projektijuhtide lemmikmantra – „mõõdetavate tulemustega“. Publik tuleb üksi ja tuleb peredega, midagi ostetakse ja midagi müüakse ja kõik on rahul. Või noh – peaaegu kõik. Mida aga hakata peale nendega, kes folgiks ja hansapäevadeks ennast tuppa kinni panevad või hoopis linnast jalga lasevad? Nendega, kelle kultuuritarbimise spektrit ei kujunda turundussurve, vaid kes otsivad vastuseid hämaramatest tsoonidest? Kui neid on ikka ilmselgelt liiga vähe ning enamasti perifeerias see nii juhtubki, siis kaovad nad pildilt enne, kui sinna ilmuda jõuavad. Kui aga neid on piisaval hulgal ning nad üksteist üles leiavad, siis on lootust, et kohalikku kultuuriruumi tekib alternatiivdimensioon. Viljandis on selleks olemas üsnagi tugev potentsiaal. Seda just tänu kultuuriakadeemia olemasolule. On naiivne eeldada, et iga viimane kui noor, kes tuleb õppima visuaaltehnoloogiat, tantsu, helirežiid või midagi muud „mittevillast“, võtab Viljandi ametliku slogani endale automaatselt evangeeliumiks. Tudengite, aga ka juba pikemalt Viljandis elavate kultuuritarbijate ja -tegijate hulgas on ja saab ikka olema neid, kes peavoolu survest hoolimata tahavad hullu panna. Seda raskestiturundatavat hullupanekut ja määramatust alternatiivskeene üldiselt ka pakub.

Alternatiivkultuur ei ole peavoolus hätta jäävate luuserite kompensatsioonimehhanism, mis formeerub mingiks poolkinniseks klubiks. Kuigi pelgupaika ta neile pakub vajadusel avasüli. Alternatiivkultuuri ei viljasta mitte oodatav publikumenu ja piletitulu, vaid tegijate endi obsessioonid. Seda dimensiooni kujundavad inimesed, kelle sisemist sundi ei käivita mitte Pavlovi refleks, vaid tõmme tundmatu poole. Samuti ei tähenda alternatiivsus järeleandmisi kvaliteedi osas. Isepäisuse tõttu on alternatiivkultuuri viljelejatel soodumus jääda välja finantseerijate lemmikute hulgast. See kujundab kahjuks tihtipeale sündmustele kesised eelarved, mis aga ei tähenda automaatselt tagasilangust kunstilise kvaliteedi osas. Päevinäinud tehnika ja kütmata ruumide kiuste pigistatakse esinemistest välja kompromissitu maksimum. Olgem ausad – kompromisside hävitav jõud tuleb mängu siis, kui publikumenu ja müügiedu nimel lubatakse unikaalset esinemisatmosfääri lõhkuda sponsorite bänneritel või sisust sõltumata pressitakse dominantsele kohale batuudid ja õlletelgid.

Eelmisel kevadel Viljandis vana teatrimaja dekoratsioonilaos helikunsti ja eksperimentaalmuusikakeskust Supersonicum avades olin ma sellest positsioneerumisest teadlik. Kaheksa aastat Tallinnas Polymeri tehase kogemust on sünteesinud ellujäämiseks vajaliku kombinatsiooni paksust nahast ja paindlikkusest. Ja üllatusi tegelikult ei ole väga palju tulnud. Meediakünnise oleme senini ületanud ühel korral ja seda loomulikult avamispäeval. Edasi ei ole kohalik kultuurimeedia siia oma jalga tõstnud. Ei ole seda teinud ka kohalikud kultuuriametnikud. Ja ega seda neile ette heita ei saa. See, mis teeb kultuurist hästiturundatava „Viljandi kultuuri“, on Supersonicumis puudu. Küll aga on siia ekstra kohale sõidetud Tallinnast, Pärnust ja Tartust. Balti- ja Põhjamaade skeenel levib sõna uue ning ägeda koha kohta. Juba esimesel aastal hakkas postkasti potsatama esinemissoove välisartistidelt, kellega ma isiklikult kunagi kohtunud ei olnud. Alternatiivkultuuril on üldse soodumus eirata territoriaalseid piire ja levida survestamata kanaleid pidi. Supersonicumi paiknemine Viljandis ei ole kellegi kinnisidee, vaid erinevate asjaolude kokkulangevuse tulemus. Kuigi nagu eespool mainitud, siis omad ainulaadsed plussid tudengkonna näol on siin olemas. Tudengid tekitavad publiku ning samuti teostuvad Supersonicumis ka tudengite kursuse- ja diplomitööd ning sõltumatud loomingulised projektid. Nagu Tallinnas, nii ka Viljandis võib täheldada välistudengite suurt osakaalu publiku hulgas. Suurematest linnadest tulnutena on nad harjunud mitmekihilisema kultuuriruumiga ning vajalikku lisadimensiooni alternatiivskeene loomulikult ka pakub.

Hiljuti siia elama ja tegutsema asununa on Viljandi minu jaoks selline värske saialõhnaline pehmopealinn, kus supermarketi siseraadiojaamades domineerivad kohalikud folgistaarid ja isegi ossid kannavad prille ja sandaale. Ärge saage minust valesti aru! Ma ei ürita sellega kedagi ega midagi paika panna. Veel vähem halvustada. Pigem on tegemist minu kui alternatiivse vaatenurga esindaja püüdega ennast samuti väljendada lihtsa slogani abil. 90ndate alguse Tallinna äärelinnas sirgununa ei igatse ma taga öiseid automaadivalanguid ega iga kvartali juurde kuulunud dressides gänge. Sinna jäi liiga palju liiga noori elusid minu ümbert. Viljandi kui elukeskkond on tegelikult vägagi terve ja elamisvääriline. Aga kultuuripilt erilist adrekalaksu kõrgema valuläve puhul ei paku. On nigu on, sügisel Viljandis korraldatav festival QQ proovib kokku pakkida nii peavoolu kui ka alternatiivkultuuri. Supersonicum sellele kätt ette ei pane. Mine tea, äkki on neile kahele orgaaniliselt sobivad ühtimispoosid täitsa olemas. Stay tuned!

Erik Alalooga on helikunsti ja eksperimentaalmuusika galerii Supersonicum kuraator