Argo Valsi uuel albumil ulatavad üksteisele käe isegi barokkmuusika ja nüüdisaegne kõlaesteetika.

★★★★★

Argo Valsi „Lavendli” kuulamine pakkus mulle seda, mida oskasin juba oodata. Küllap tunnevad Argo muusika austajad tema helikeele unepealtki ära ja arvan, et oma  „hääle” leidis ta juba õige varakult (vt nt „Tsihcier” aastast 2012). Hiljem on ta selles argovalsilikus kõlailmas supeldes leidnud aina uusi värve ja nurgataguseid. 

„Lavendel” koosneb kuuest palast, mis moodustavad helge sujuva terviku. Lood on rütmika vallas pigem nurgelised (võib-olla on asi ka teatava perkussiivsuse taotlemises), samas mõjub iga lugu õhulise ja paindlikuna. 

Argo looming on lüüriline, ses pole tingimata kuigi palju meloodia tüüpi teemasid, kuid faktuurilisi kihistusi leiab kuhjaga. Mulle sobib, kui muusika ei ole liiga „täis”, selles on hingetõmberuumi ja see ei kurna. Iga teos on hoolikalt läbikirjutatud ja nüansid detailselt välja mõõdetud. „Lavendli” kompositsioonid on universaalsed – need võiksid toimida hästi ükskõik mis instrumentide ansamblis, kasvõi orkestri esituses. Isegi kui mõni lugu kõlab, nagu see oleks valminud ühe hooga (s.t ei kuule „õmbluskohti”), ei ole ses rutakust, igale karakterile on antud kehtestumiseks piisavalt aega, kõigel on lastud küpseda. 

Album on žanriteülene ja seda tõestab ka külalismuusikute valik: lahterdamatu Kitty Florentine, barokkesteetika esindajad Kristo Käo ja Villu Vihermäe ning Argo pikaaegne mõttekaaslane Karl Petti. Kõik need muusikud toetavad ja täiustavad Argo muusikalist ideed ise front(wo)man’iks muutumata, kuid täpselt vajalikku värvi juurde andes. Kõige tugevama sünergiaga mõjub „Õhuke joon”, mille esitus on suisa lõbus! Palas „Gambale” saab žanriteülesus uue tähenduse – üksteisele ulatavad käe barokkmuusika ja nüüdisaegne kõlaesteetika. Nii orgaaniline žanriteülesus on just see, mida minu kõrv otsib.