Milkgirl373 avab armastuse kabineti toimikud, võtab ette oma eksid, crush’id ja peas loodud armastuslood ning otsib teed nüüdisaegse kohtingukultuuri labürindis. Ikka selleks, et teha ruumi uutele ning pakkuda ka teile võimalust olla vähem „XD” ja rohkem „🩷”.
≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼
SPOILER: eelmises osas kirjeldasin puhkusereisil hr prantsusmaaga kohtumist. kõhtu tekkisid liblikad. aga mul läks korraks isegi meelest, kui mõttetuks kogu see teema lõpuks muutus. ainuke asi, mis motiveerib mind seda lõpuni kirjutama, on teie ülevoolav huvi Milkgirl373 mailbox’is ja mu isiklik vajadus kaardistada dating scene’i. jätkame siis <3
≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼≽^•⩊•^≼
Tinder
puhkusereisil uut armastust kohata on lihtne. käi tänaval ringi ja proovi leida kõikide kandidaatide seast see kõige parem, kõige vähem creepy vend. kui ühtegi normi venda silma ei jää, tõmba endale Tinder. see toimib alati nagu ☆kellavärk☆. leidsin isegi endale selle ühe ja õige, kellega puhkusereisil koos lõbusalt timmida.
ainus, mis meie suurt armastust praegu peatab, on mu pask Tele2 internet ja need 3000 km meie vahel.
ma armastan sind (kividega loopida)
puhkusereisi-lover jäi mind kummitama. tegime videokõnesid. tundsin, nagu oleksin jälle kümneaastane ja tema on mu esimene crush MSNis. kujutasin ette, et võtame kodulaenu, teeme beebisid ja minust saab selle Prantsusmaa turundusfirma projektijuhi kuninganna.
ta rääkis mulle iga päev oma elust, mõtetest ja sellest, kuidas ta mind igatseb. lõpetas kõned alati lausega „I love you”.
okei, mis teema selle kiirustava armastuse avaldamisega on? kas see on obsessiivne käitumismuster? manipuleerimistaktika või päris tunne? ma olen deitimisveteran. teen inimlikke vigu, aga tean oma ala spetsiifikat. ma ei ütle „ma armastan sind” inimesele, keda ma vaevu tunnen.
kui aus olla, siis ma tglt ei julge tunnetest üldse rääkida. see tuleb arvatavasti mu eelmisest kaks-aastat-kestnud-crush-fuck-buddy-situatsioonist.
ma ei taha enam haiget saada ja seepärast olen nüüd lihtsalt tuim ja külm. ♥seksist rääkimine♥ ja selle ♡praktiseerimine♡ on maksimum, milleni sa minuga teel ,,I love you” poole jõuad.
räägi mulle, kuidas sa mind panna tahad.
räägi mulle, kuidas sulle meeldib mind süüa.
RÄÄÄGI, et ma ei kuuleks seda üksindust iseenda sees 😛
Albaania
hr prantsusmaa oli siiski väga avatud. videokõned toimusid alati õhtutundidel, mil armusime üksteise igasse pikslisse. rokkisime nende kõnedega mitu kuud. ühel hetkel tuli põhiteema lauale panna: tahaksime uuesti kokku saada. meil on ju ikkagi nii-nii eriline side. mõistame üksteist. naerame koos. tunneme valu koos. sarnaselt isegi. ainus, mis meie suurt armastust praegu peatab, on mu pask Tele2 internet ja need 3000 km meie vahel.
olime mõlemad mitmel korral pileti ostmise nuppu vajutamas, kui midagi tuli vahele. jõulud, töö, uued inimesed meie elus jne. suhtlesime on and off. on and off. selle aasta aprillis otsustasime, et oleme ikkagi made for each other ja peame asjale uue energia sisse puhuma.
ta ostis kõik piletid, hotellid, blaablaablaa. proovisin jääda rahulikuks, aga mälestused temast pärismaailmas ning illusioon mingisugusest maagilisest sidemest, mis taastub, kui lõpuks päriselt ühes ruumis oleme, lämmatasid mind. krdi pange mind kohe „90 Day Fiancé” saatesse.
ick
siinkohal pean teile tutvustama (või meenutama) üht mõistet. „ick” ehk maakeeli „turn-off” on tunne, mis tekib siis, kui inimene, kes enne tundus väga okei või isegi sümpaatne, muutub järsku mingil suvalisel põhjusel täiesti ebaveetlevaks. enamasti pole see loogiline ega õiglane (aga see on väga reaalne).
ick lennujaamas
tema jõudis lennujaama minust viis tundi varem ning pidi meile auto sebima ja ise linna peal hängima. kui lõpuks kohtusime ja olime olnud koos kaks minutit, sain teada, et ta oli autoga skämmi saanud, ostnud meie viiepäevase reisi jaoks endale 50 GB internetti ning istunud ülejäänud kolm tundi selles kuumas autos ja lihtsalt oodanud mind. lisaks oli tal kõht tühi, pissihäda ja aku otsas. veetsime järgneva tunni sealsamas lennujaamas asju klaarides. pissides ja süües.
(kirjutasin sõbrannale, et mul on epic ick ja ma ei tea, „kas ta ikka on see. äkki ta on alles laps”. sõbranna proovis mind motiveerida: „see on lihtsalt väike error ja tegelikult sulle meeldivadki sellised poisid, kes pelavad terve päev forti ja karjuvad allkorrusel olevale emale, et „emps, too kelloggseid”.”)
„ick” ehk maakeeli „turn-off” on tunne, mis tekib siis, kui inimene, kes enne tundus väga okei või isegi sümpaatne, muutub järsku mingil suvalisel põhjusel täiesti ebaveetlevaks.
valetaja ick
kuna olime veetnud koos ainult tunni, mõistsin, et ma ei saa veel kinnitada oma ick’i reaalsust. istusime autosse, mille eest ta oli 200 € rohkem maksnud, ja meie road trip sai alata. kuulasime muusikat ja musitasime. jälle olid liblikad kõhus. täpselt sel hetkel, kui hakkasime hotelli ette keerama ja ta telefonist uut laulu panin, helistas – tõn… tõn… tõõ… – mingi tsikk, kelle profiilipildiks oli tema ja hr prantsusmaa suudlemas. panin telefoni kiiresti ära. ta ei öelnud midagi. otsustasin seda siis ise teha.
sellele järgnes tüli. üü, meie esimene tüli, how cute. tuli välja, et härra oli oma eksiga uuesti väga lähedaseks saanud ning ta polnud daamile maininud, et minuga Albaaniasse tuleb.
selle tsiki olemasolu ei mõjutanud mind. ma olen ju ka aasta jooksul teiste inimestega timminud. pigem šokeeris mind see, et ta on võimeline valetama sellele tüdrukule ja ka mulle. tundsin, et see on rõve. et ta on nõrk, kui ta ei julge olla aus teiste ega ka iseendaga. big dissss.
vaidlesime pikalt, aga ühel hetkel saime mõlemad aru, et see ei vii kuhugi. teadvustasin endale, et olin tulnud kuuepäevasele reisile inimesega, keda ma isegi ei tunne. kui tunneksin, siis võib-olla lõpetaksin suhtluse kohe. nüüd pean temaga voodit jagama. proovisin keskenduda heale. WhatsAppi kõnedes ta ju mingil põhjusel meeldis mulle. „äkki ma reageerin üle?”
seksi ick
olin kindel, et seks päästab päeva. eelmine kord oli meil mega nice koos. kahjuks täpselt sellel hetkel, kui ta mu peale ronis, läks mul isu ära. vaatasin talle otsa ja nägin lihtsalt loomastunud olekus kiimas meest.
mul tekkis minipaanikahoog: „aa, ma ei taha. tule ära. mul on ebamugav. mul on selline tunne, nagu seksiksin mingi võõra mehega.” ta ütles, et kõik on okei ja me ei pea jätkama. see kuidagi rahustas mind. võtsime rahulikumalt. suudlesime. kaisutasime. aga miski ei tundunud sama nagu eelmine kord. kõik tundus… lamp? feikisin, et tulen, et lihtsalt päev õhtusse saada.
järgmise päeva veetsime tunnetest rääkides. ta ütles, et hoian eemale, et ma ei hooli piisavalt. proovisin teda mõista, aga kõik, mida ta tegi, süvendas mu ick’i.
jooksu ick
enne reisile minekut oli ka tema hakanud jooksmas käima ning plaanisime seda Albaanias koos teha. tal olid isegi riided kaasas. äkki ema aitas pakkida vms. igatahes, sellest hoolimata ei tulnud ta minuga esimesel päeval jooksma, kuna tahtis puhata. sama toimus ka teisel ja kolmandal päeval. neljandal päeval ma enam ei kutsunud teda. ta veetis kõik päevad lamades ja ilma üle vingudes.
dry fuck ick
iga kord, kui ta mind puudutas, tundsin, nagu ta anuks seda. proovisin selgitada, et võiksime rahulikult võtta ning mitte oodata üksteiselt kogu aeg nii palju „armastust”. ta solvus selle peale.
kogu see tunnetest rääkimine ajas mind oksele. mõtlesin, et ainuke asi, mis meid siit välja aitaks, oleks üks hard heavy dry fuck. „palun lihtsalt pane mind.” SELLELE JÄRGNES JÄRJEKORDNE VESTLUS SELLEST, ET PANEN TEDA END HALVASTI TUNDMA, nagu ta poleks minu jaoks midagi rohkemat kui lihtsalt peenis.
goodbye ick
sain aru, et asi pole temas ega minus, vaid selles, et me pole lihtsalt kokku loodud. panin endale ette naeratava maski ja jäin lõppu ootama.
alati, kui kuidagi basseini äärest minema saime, nt paadiga sõitma või uut linna avastama, oli meil tglt väga tore. hoidsime käest kinni, rääkisime maailmast, kõik oli nice. samas, tuppa tagasi jõudes tundsin alati musta pilve pea kohal. nelja seina vahel olles olime sunnitud läbi saama.
seks ei läinud ka kahjuks paremaks. see polnud halb, aga mul oli sellest savi. RIP.
viimasel õhtul jõin ennast lihtsalt purju, kuna ma ei osanud enam naeratada. lennujaama jõudes voolasid temal pisarad. ma ei tea, mis illusioonis ta elas. lehvitasin ja proovisin inimestest mööda trügida, et kiiremini nendest väravatest sisse saada.
SORRI! TSAU! THE END!
