Grete Kaio arvustab Eia Uue raamatut „Eluisu”, mis tabas ootamatult isiklikult ja emotsionaalselt.

Eia Uus „Eluisu”
Keeletoimetaja Koidu Raudvere, kujundaja ja kaanefoto autor Liis Karu
Kirjastus Tint & Torm
158 lk

Istun oma magamistoas ja nutan. Mitte kurbusest, vaid äratundmisrõõmust. See vaibub ja kordub siis peatumatu jõuna uuesti. Mu ees on Eia Uue „seitsme aasta jagu mõtteid ja kirjutisi sõprusest, armastusest, argipäeva helgetest hetkedest, aga ka isolatsioonist, hirmust ja kaotusvalust”, nagu summeerib raamatu tagakaas. Palju on siin sellist, mida olen isegi kogenud, aga tihti sõnadesse panna ei oska. 

Eia Uus andis sel sügisel mulle Tallinna Ülikoolis loovkirjutamise kursust. Olin osalejatest ainukene, kes magistriõppes kirjandust ei õppinud, aga teadsin, et soovin just Uue ainest osa saada. Pärast ühte loengut tormasin ähmiga ruumi tagasi, sest olin oma koti maha unustanud. Eia naeris mahedalt, jutt veeres ning järsku mainis ta, et mäletab, kuidas ta korraga magistrit ja täiskohaga tööd tegi – nagu mina – ning läbipõlemise tõttu Seewaldisse sattus. Just see jutuajamine aitas mõista, et ka mina vajan abi, ning paar kuud hiljem istusin juba kliiniku valvetoa koridoris, põsed voolavatest pisaratest märjad. 

Kogu jonni ning haprusega

Nutuvõru on mu näol ka nüüd. Loen raamatut, mille eeldasin olevat helge ning elujanu täis. Kõike seda see ka on, aga suudan mõelda vaid sellele, et olen elus – ja et see polegi nii iseenesestmõistetav, vaid rodu valikute küsimus. Raamatu n-ö peategelaseks on lisaks jutustajale endale ka tema kaotatud sõber Margus Karu. Iga kord, kui loen kirjeldusi leinast ning autorit valdavatest tunnetest, tuleb hinge kurbus. Olen ka mina matnud teisel ülikooliaastal kursavenna, kellest minu arvates oleks saanud maailma kõige parem ajakirjanik. See valu on tuttav. Eia paneb selle imeliselt sõnadesse (koos kogu jonni ning haprusega). 

Ausus ongi autori relv, aga ta ei kasuta seda sõjakalt. Vastupidi, tal on tema siirus, millega ta lugejale kui teki ümber mässib ning sooja tee seltsiks annab.

Olen lugenud Edasi.ee portaalist Eia Uue kolumneid. Ka sealsed lood on elulised ning tihti maagiliselt sünkroonis minu enda olukorraga. Trenn, toit, suhted, päevakajalised sündmused – seda kõike ühe naise silmade läbi üdini ausalt. Ausus ongi autori relv, aga ta ei kasuta seda sõjakalt. Vastupidi, tal on tema siirus, millega ta lugejale kui teki ümber mässib ning sooja tee seltsiks annab. Olen mõelnud, kuidas varasem ajakirjanduslik taust autoreid mõjutada võib. Uue puhul tunnen selle kohalolu – ta kirjutab lugusid kergelt, aga nende tumedus, raskus või just ilu ja helgus saavad sind ikkagi kätte. Ta oskab maailma vaadata ning praktiseerib kirjutades enda kursuse õpetuste kuldvara show, don’t tell (ee „näita, mitte ära ütle”).

Eluilu retsept

Eluisu kõrval on teoses olulisel kohal ka eluilu. Kui paljud meist oskavad seda nautida? Mul on aastaid olnud raske sündmustes kohal olla. Kuulata, mitte mõelda, mis saab vestluse lõpuks. Maitsta, mitte mõelda, millal kõht täis saab. Tunda, proovimata aimata, millal tunne läbi saab. Kohalolek on oluline oskus, mida paljud soovivad tänapäeval kätte saada. Aga kogu tilulilu sees on seda raske saavutada. Samamoodi on eluiluga.

Ilu käes hoida ei saa. Ning vanasõna „pill tuleb pika ilu peale” pole lasknud meil tunda ilusaid tundeid ilma hirmuta, et need lõpuks läbi saavad. „Ega armastus muidu tule, kui valu ei ole,” kirjutas juba Tammsaare. Ning terake on Uue eluilu filosoofias selle mõttega ühist – elus pole ilus vaid see, mis teeb rõõmsaks, vaid ka see, mis rebib hinge katki ning paljastab kõige valusamad muremõtted. Teosest koorub, et just lein õpetas teda januga elama.

Kas olete kunagi püüdnud aktiivselt ja igapäevaselt oma tunnete üle reflekteerida? Mina hakkasin seda tegema paar kuud tagasi rakenduses, mis pakub tunnete kaardistamiseks valikut omadussõnu. Ning selgub, et väga raske on täpselt paika panna, mis ilu või valu su keha endas kannab. Samamoodi olen vaadanud teraapias emotsiooniringi, mille märksõnad näitavad, kui palju detailsemate sõnadega saab rõõmu kirjeldada. Nende tunnete sõnastamine endale sobivas leksikas ongi osa kohalolust, mida peaksime kõik lubama endal kogeda.

Uus on hell, soe pealtvaataja, kes ei anna hinnanguid, vaid võtab inimesi nii, nagu nad on. Ning sellist suhtumist taotleb ta ka teistes.

Ühe valu on teise ilu ja vastupidi. Pinge leida lugusid, mis kannaksid tähendust, on lämmatav. Eluilu saabub, kui me lõpetame otsimise. See peidab end väikestes hetkedes, mida ei oska sõnadesse panna. Või kurbuses, millest ei saa aru enne, kui see on läinud. Oskus tajuda ning oma keha kuulata. Oskus istuda söögilaua taha ilma ekraane kaasa võtmata. Julgus proovida maitseid, mida elu pakub, mõtlemata inimvajaduste püramiidi täitmisele. Tundub, et just see on Uue jaoks ka eluilu tuum.

Aga autorile pole oluline ainult (isiklik) eluilu, vaid ka (väljapoole suunatud) lahkus. Uus kirjeldab „Issanda kirevat loomaaeda […], kõige paremas mõttes” (lk 92), mida varasel hommikutunnil haiglas näeb, ning inimesi, kes on kõik enda lugudega ühte kohta kokku tulnud. Ta on hell, soe pealtvaataja, kes ei anna hinnanguid, vaid võtab inimesi nii, nagu nad on. Ning sellist suhtumist taotleb ta ka teistes. „[M]e peame elus tagasi andma, meil on vaja endast anda, olla laiemalt kasulik kui lihtsalt oma tuumikperele leib lauale ja katus pea kohale muretseda.” (lk 142)

Siiski tekib küsimus, et kui kõik kokku on eluilu, siis kuidas saada aru, millal on vaja uuesti alustada? Kui kurbus on mööduv ning elus olemise osa, siis mis näitab, et nüüd on olukord nii lootusetu (isutu), et see tunne ei lahustu iseenesest? Kuidas saada aru, et abielu või suhe ei ole enam ilus, vaid vangistab sind vaikselt? Universaalse valemi puudumine teeb mind jonnakaks. Justkui kuldvõtmekest, ootan mina kõikjal kehtivat eluilu valemit…

Tükk tumedat šokolaadi

Autori hääl kõlab „Eluisus” teistmoodi kui ta varasemates teostes – küpselt, mahedalt nagu tume šokolaad. Neis ridades on väga toores ja päris kontakt tema kui autoriga. Minu jaoks mõjus see nii, et piir autori ja mu enda mõtete vahel hägustus, sest samastumist oli sedavõrd palju. See pole ainult tema raamat, selle sees on veel palju raamatuid, inimesi, lugusid. 

Helistan keset lugemist vanaemale, kellega pole ammu rääkinud. Tänan teda, et ta mulle alati reisidelt suveniire toob. Et ta enda elupagasiga oskab näha minu hinge…

Helistan keset lugemist vanaemale, kellega pole ammu rääkinud. Tänan teda, et ta mulle alati reisidelt suveniire toob. Et ta enda elupagasiga oskab näha minu hinge. Tänan teda lahkuse eest, millega ta alati söögilaua katab. Ta tänab mind vastu. Kuulen ta häälest, et ta pole neid sõnu ammu kuulnud. Tükikene headust on maailma läkitatud nagu pall, mis saab siis edasi veereda.

Sisimas loodan, et ka minu sõnad kannavad eluilu. Et see arvustus võib tekitada elujanu. Minu elujõud kuulub nüüd ka teile. Ma soovin, et igaüks leiaks enda eluilu valemi. 

Grete Kaio on loodusjõud, kes kannab enda südant särgikäisel, et hakid seda nokkida saaksid.