Flo Kasearu näitus „Vana-vana-vana-vana-paberinirk” Koidula Muuseumis võiks olla muidu süngetele ja tõsistele majamuuseumitele inspiratsiooniks, kuidas oma ekspositsioone elavdada.

Foto: Kerly Ritval

Flo Kasearu (1985) näitus „Vana-vana-vana-vana-paberinirk” leiab aset Pärnus Koidula Muuseumis. Kunstnik on pakkunud lõbusat alternatiivmaterjali sisukale, kuid veidi ajale jalgu jäänud püsiekspositsioonile, mis käsitleb Lydia Koidula (1843–1886) ja tema isa Johann Voldemar Jannseni (1819­–1890) elu- ja loomelugu. Kunstnik esitab oma teostega küsimuse, kes oli Lydia inimesena oma eluajal, hiljem lisandunud legendide varjus.

Miks just Flo Kasearu ja Koidula muuseumis? Vastust ei ole raske mõistatada, sest kunstnik avas aastal 2013 endanimelise majamuuseumi Tallinnas Pelgulinnas, mis on avatud tänaseni. Oma kunstis on ta põhjalikult uurinud kodu temaatikat – majaomaniku hirme ja rõõme ning kodu olemust üleüldiselt. Samas ka kodumuuseumite paradoksi, et sageli pole neid külastades tunda seal elanud inimese enda kohalolu. Ka Koidula muuseumis on vähe elemente, mis tegelikult rahvuskangelastest tütre ja isaga seotud olid. Kogu miljöö annab pealiskaudselt aimu sellest, kuidas võis 19. sajandi keskpaigas välja näha ühe kooliõpetaja kodu.

Emajõe ööbiku luule on raskemeelne ja sügav ning oma isa nime alt kirjutas ta tõsiseid poliitilisi artikleid. Kuid rahvuslegendi mäletatakse ka naisena, kes armastas üle kõige irooniat ja huumorit. Viimased kaks aspekti esinevad ka Flo Kasearu töödes. Ma olen üpriski veendunud, et Flo on lapsena Pipist inspireeritult istunud põrandal pimedas, söönud kuivatatud herneid ning lausunud pühalikult sõnad: „Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu!” Meenutab tema isiklik majamuuseum Pelgulinnaski ju Segasumma suvilat, kus lust, trall ja vembud mitte kunagi ei lõppe. Trepi asemel on liumägi („Ars Longa Vita Brevis”, 2013) ning ei saa kindel olla, et ta jalad padja peal ei maga. Sealjuures on Kasearu tõsiseltvõetav ja sotsiaalse närviga kunstnik, kes vastab ühiskonnas aktuaalsetele probleemidele. Selle aasta maikuus pälvis Kasearu justiitsministeeriumilt auhinna vägivalla ennetustöö eest. Tunnustust sai ta performance’i eest „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine” (2016), kus vägivalla all kannatavad naised lugesid ette oma isiklikke ja traagilisi juhtumeid kantseliitlikus menetluskeeles.

Majamuuseumis otsis kunstnik elemente, mis on ka tegelikult Lydia Koidulaga seotud ning leidis neid ainult kolm­ – juuksenõel, kirjakarp ja maja ise. Juuksenõel on kaunistatud kunstmaterjalist karikakrate ja lehtedega ning näeb tänaseks armetu välja, kuid see on olnud Lydia paksudes pruunides juustes. Karbis hoidis Koidula legendi järgi Friedrich Kreutzwaldiga (1803–1882) peetud kuulsat kirjavahetust. Nendes kirjades avas Koidula end enim ning need kirjad on kui võti, millega avada uks Koidula sisemaailma. Sellistes karpides tavatsesid naised hoida käsitööesemeid, kuna tol ajal ei saanud naine seltskonda ilmuda näputööd tegemata. Kuna kirjaneitsi käsi oli suurest kirjutamisest valus ja krampis, ei saanud ta käsitööd viljeleda ning daamidele kohast sotsiaalelu elada. Juuksenõelast ja käsitöökarbist on Kasearu teinud tohutud suurendused, mis aitavad rõhutada väikeste esemete väärtust ja kohalolu muuseumis.

Foto: Kerly Ritval

Muuseumimajast on loodud aga miniatuurne nukumajake, mis on asetatud voodisse kahekordsete patjade peale. Makett annab edasi tunnet, kui kitsas Lydial võis olla seal elada. Poetess oli selle hoonega seotud 13 aastat, seal ta kasvas ja sirgus naiseks. Ta oli kuue aastane, kui Jannseni pere Vändrast Pärnusse kolis ja kahekümnene, kui nad edasi Tartusse kolisid. Peres oli kuus last, ema ja isa. Jannsen oli kooliõpetaja ja Perno Postimehe peatoimetaja, mis tähendas palju tööd, kuid vähe palka. Ema oli tihti haige ning Lydia pidi juba varajases teismeeas perenaise kohustused enda peale võtma. Nende kodu oli eelkõige koolimaja, nii et maja tuli jagada kooliõpilastega. Miniatuuri saab vaadelda piirdenööri taga teatribinokliga ning kahekordsed valged padjad loovad mulje unistustest pilvedes. Tekib analoog Lydia hilisema suhtega koduga, kui ta elas juba Venemaal Kroonlinnas. Pärnut jäi ta küll mäletama kui aega rasketest aastatest, kuid luuletajal oli elu lõpuni väga tugev side oma perekonnaga ning elu viimaste aastate luules ihkab ta sügavalt tagasi koju.

Sellega, et kogu muuseumis on Lydiaga päriselt seotud esemeid vaid kolm, ei tahtnud kunstnik nõustuda. Ta võttis appi metallidetektori ning otsis läbi terve maja taga oleva aia, kus kunagi Lydia kapsamaal on toimetanud ja kes teab, ehk ka mänginud? Eesmärgiks oli leida veel rohkem „päris” Lydiat. Leitud esemeid on ehk katsunud maagiline sulekäsi ise ­– pildiraami või kella või Opeli märki? Need uued artefaktid on kunstnik valanud akrüüli ning asetanud päris eksponaatide vahele, korraldades nii suurejoonelise pipiliku „asjade otsimise mängu”. Külmad metallesemed olemuselt sooja akrüüli sees mõjuvad väga lüüriliselt. Materjal metalli ümber on läbipaistev ning mitmevärviline. Ta suurendab, hägustab ja moonutab esemeid plastiku sees. Me saame peaaegu katsuda metalleset, kuid ette jääb mateeria. Nii saame me ka Koidulaulikut peaaegu puudutada läbi kirjaliku materjali, kuid me ei saa teda katsuda ja küsida: Mis tunne on olla Lydia Koidula?

Flo Kasearu on suutnud üpris lihtsate vahenditega väljapanekut elavdada. Ta on lisanud mängulisust „asjade otsimise mänguga” ning muinasjutu hõngu eksponaatide suurendamise ja vähendamisega. Näitus võiks olla inspiratsiooniks ka teistele kodumuuseumitele, sest tihtipeale on nad tõsised ja sünged, andes edasi küll raskeid olusid, milles inimesed elasid, kuid kas ka seal elanud inimese olemust ja iseloomu? Ei taha uskuda, et Eesti kultuuriloo tegelased kõik nii tõsised olid kui neid esitatavad väljapanekud.

Näitus on osa EV100 kunstiprojektist „Kunstnikud kogudes” ning jääb avatuks 12. detsembrini.

Lydia Koidula elu kirjeldavad detailid pärinevad Madli Puhveli raamatust „Lydia Koidula. Elu ja aeg”, 1995. AS Ajakirjade kirjastus 2016.