On vähe asju, mida ma paduvihmas teha viitsiks, ka enamikest kontsertidest oleksin valmis loobuma, aga tuleb välja, et lirtsuval-mudasel Tallinna lauluväljakul Justin Timberlake’i järgi kaasa röökida viitsin küll ja veel.
Justin Timberlake’i puhul on oluline alustuseks kaardistada ära minu suhe tema loominguga. Fakt on see, et kui ta oleks 10–15 aastat tagasi Eestis esinenud, siis oleksin ilmselt juba selle uudise peale pikali kukkunud. Ja kontserdil tõenäoliselt veel korra-paar kummuli vajunud. Tema esimesed kolm albumit olid ikka läbi ja lõhki õnnestumised, kaasaegse valge souli ja RnB tulevärk, mille lennutasid rakettidena kosmosesse tema ihuprodutsendid Pharrell ja Timbaland, ilma kelleta on raske Timberlake’i karjääri üldse ette kujutada. Vastupandamatu popmuusika, milles on glamuuri, seksapiili ning omamoodi sundimatust. Aga see, mis tuli pärast…
Ega sellest, mida Timberlake muusikuna viimase kümmekonna aasta jooksul teinud on, polegi ehk põhjust väga rääkida, sest kava, mis katkematus vihmas lauluväljakul ette kanti, oleks vaat et täies mahus võinud esitamisele tulla ka 2015. aastal. Kas seda tema praegust tuuri võibki nimetada äkki best-of’iks? See on igav ja liiga lihtne lahendus, pigem usun, et ta on ka muusikuna ise mõistnud, et nende viimaste albumite madal lend on tulenenud ikkagi puudulikust fookusest ja liigsest rabedusest. Ja noh, kui inimesed neid lugusid kodus kuulata ei taha, siis miks peaks neid selle muusikaga kontserdil tüütama?
Ehk siis minu esialgne hirm, mistõttu ma kontserdipiletitele kohe ummisjalu tormi ei jooksnud, oli põhjuseta. Ameerika pereisa lite-souli asemel saime ikkagi täismahus bändiga kaleidoskoopilise rännaku läbi Timberlake’i karjääri kuldsete aastate, alates deüütalbumi „Justified” suurimatest hittidest kuni nakkavalt kitšiliku „Ayo Technologyni”. Kui suur osa nullindate raadiopopist mõjub oma arhailis-digitaalse produktsiooni tõttu kui tolmune igand, siis Justin Timberlake tõestas kontserdil, et aastad ei ole tema lugusid grammigi püdelaks närinud. Võib ju öelda, et vaatan kõike läbi roosade nostalgiaprillide ja eks selleski on ivake tõtt, aga nende lugude hammasrattad olid kontserdiks siiski nii hästi õlitatud, et sellise hooga võib veel paarkümmend aastat sama auru pealt kütta.
Kuigi lõputust vihmakeepide merest oli keeruline täpselt eristada, kas publik koosneb peamiselt teismelistest või keskealistest, siis põgusa vaatluse põhjal tundus, et Timberlake on vaatamata ebaühtlasele karjäärile endiselt generatsioonide ühendaja. Põhjuseid on mitmeid. Suure töö tegi ära juba „Trollide” filmile tehtud naiivne diskokokteil „Can’t Stop the Feeling”, mis tõi kohale ilmselt ka sellised külastajad, kes muidu Timberlake’i loomingust mõhkugi ei tea. Samas nullindate fanatism, mis on võtnud üle nii moekunsti kui ka muusika, on viinud selle sajandi alguse popmuusika ka nende teismeliste kõrvu, kes polnud tol ajal veel sündinudki. Sest noh, ma kahtlen sügavalt, et ilma tärganud ajastuvaimustuseta peaks noori kuulajaid huvitama Timberlake’i teisejärguline ja õlgu kehitama panev looming viimasest ajast.
Aga kui nüüd need värsked fännid kui ka pikaaegsed austajad kõik seal ligemärgadena kokku said, siis ei pakutud vähemalt mingit soodusprogrammi, vaid pea 90-minutiline kava oli tihedalt kokku pakitud ega andnud naljalt hingamisruumi, mille ajal jõuaks igav hakata. Võib vaid ette kujutada, millise ekstaatilise energiaga oleks rahvas kaasa elanud päikselisel ja kümmekond kraadi soojemal suveõhtul, sest praegugi sumises lauluväljak mõnusalt, teravamatel hetkedel isegi kajas ja kumises. Ehk siis meel sai lahutatud, kuid mida saame selle kontserdi põhjal järeldada Timberlake’i karjääri homsest? Ta justkui oleks endiselt tippvormis, aga stuudiosse sattudes kisub kõik miskipärast ikkagi kreeni. Tallinna kontserdi põhjal on mul nüüd natukene rohkem usku, et äkki nüüd see järgmine plaat on jälle tasemel.
Kaspar Viilup on kultuurikriitik, kes usub siiralt, et maailma parimat plaati pole ta veel kuulnud.
