Feministi pilguga vaadates tekitab raamat kahetisi tundeid. Autori riigifeminism on väljapeetud, parketikõlbulik ja ontlik, ent teisalt ka privilegeeritud ja privileegituim.

Marianne Mikko „Liig aasta”
Toimetanud Anne Panga, kujundanud Priit Isok
M. Mikko, 2025
391 lk

Marianne Mikko „Liig aasta” on ehitatud üles fotopäeviku vormis, kus on 2024. aasta iga päeva kohta sissekanne, mis koosneb ühest fotost ja põgusast saatetekstist. See on hübriidteos, milles saavad kokku dokumentalistika, mõned haikukatsetused, reisi- ja lugemisblogi ning autobiograafiline aines. Põnevaima osa raamatust moodustavad genealoogiline materjal ja ajalooliste jäädvustuste saatetekstid.

Autor kutsub lugeja oma töiste ja eraeluliste tegemiste vaatlejaks, õieti nende representatsiooni vaatlejaks. Jah, isiklik on poliitiline, ent küsimus on, mis on sõnum, mis kaante vahelt lugejani jõuab.

Mõneti on autor oma valitud loomingulise vormi vang. Mitmete päevade sissekanded jäid lahjaks, näiteks kellegi sünni- või surma-aastapäevad, mis mõjusid otsitult, kuna tundus, et päeva kohta polnud parajasti muud öelda ja päevi ei tahetud vahele jätta. Oleks võinud siiski seda viimast lahendust kaaluda.

Pildimaterjal, mis moodustab raamatust peamise osa, on argine, kureerimata, kohati Instagrami-kõlbmatu, fotodel puudub tehislik filterlikkus, aga see ebatäiuslikkus mõjub ehedalt.

Pildimaterjal, mis moodustabki raamatust peamise osa, on argine, kureerimata, kohati Instagrami-kõlbmatu, fotodel puudub tehislik filterlikkus, aga samas mõjub see ebatäiuslikkus ehedalt. Kuskil on puru laual, teisele pildile on jäänud määrdunud lusikas, kusagil on kaadris korjus. Pildid ei ole klanitud, mis on meeldiv vaheldus AI-mullistumisele.

Feministi pilguga raamatut vaadates on tunded siiski kahetised.

Naisõiguslik sisu

„Liig aastas” viidatakse naiskirjanduse suurkujudele, eriti kodumaistele naismõtlejatele, kohati lausa indekseerides olulisi teoseid ja lugejat neid avastama kannustades, kuna paistab, et autor tajub eestlaste vähest teadlikkust mõnede kaasmaalaste loomingust.

Raamatust käivad läbi sellised teemad nagu naiste poliitiline esindatus, naistevastane vägivald, sooline palgalõhe ning juba mainitud naiskirjanduse suurkujud. Nende teemade põhjal järeldan, et autor positsioneerib end eri feminismide skaalal pigem pariteetse või riigifeminismi suunale, mis on euroametkondlik võrdõiguslikkus – see ei tule mõistagi kellelegi üllatusena. See on feminism, millega sobib Brüsselisse ja Genfi lennata, see on väljapeetud, parketikõlbulik ja ontlik, ent mitte ainus võimalikest.

„Liig aasta” pürgib ka kultuuriliseks päevikuks, seal on mitmeid kultuurielamuste sissekandeid, millest praktiliselt kõik on kiitus. Mikko tõstab oma väikestes sissekannetes esile kultuuriliselt teenekaid naisi ning tunda on missiooni tuua keskmisele lugejale lähemale ka globaalpoliitilisi teemasid, mis on põimunud läbi Mikko enda töiste teenetega.

Mikko tõstab oma väikestes sissekannetes esile kultuuriliselt teenekaid naisi ning tunda on missiooni tuua keskmisele lugejale lähemale ka globaalpoliitilisi teemasid.

Lugejale saab kiiresti selgeks, et autor on nii kodumaiste väljapaistvate naiste kui ka rahvusvaheliste naisorganisatsioonide ja riikide esindajatega sina peal. Ta tutvustab enda jaoks tähenduslikke teisi ja mulle tundub, et see on mõeldud lisama kaalu ta enda tegemistele. Lugeja saab siit aimu, et ÜROs ei istugi anonüümsed ametnikud, vaid isiksused. See on tänuväärne püüe tuua rahvusvahelist lähemale kodumaisele. Paberite taga on pühendunud ja päris inimesed oma elu, rõõmu ja valuga, tinasõdurid, nagu Mikko mitmeid neist kutsub.

Mõni sissekanne on feminismi seisukohalt hästi õnnestunud, näiteks liigaasta sissekandes, 29. veebruari omas (ja veidi ka 7. septembri omas), puudutab autor paralleele meie kodumaise pärimuse ning india kultuuri vahel, mille siduva lülina märgib ta (meil ajaloolist) pruudi kaasavara süsteemi, mille puhul naise perekonnalt oodatakse abiellumise eeldusena kingitusi peigmehe perekonnale.

Alltekst

Mulle näib, et autor on soovinud raamatuga inspireerida, kuidas kaotuseajale vaatamata eluga edasi minna. Raskuste kiuste elust rõõmu tundmine on kõlanud ka tema varasemates raamatutes, surmateema juurde tullakse ka „Liig aastas” ikka ja jälle tagasi.

Kuna autor avab lugejale iseenda elulisi tegemisi, näitab iseenda elu ja inimesi selles, on raske kirjutada arvustust ilma autori eraelulisi harjumusi puudutamata. Eriti kuna pilt, mis lugejale avaneb, on justnimelt feminismi seisukohalt veidi problemaatiline, sest see on ühekorraga väga privilegeeritud ja privileegituim. Mikko ei häbene enda võimalusi, ent puudu jääb tarbimisühiskonna kriitikast ning kapitalismi ja patriarhaadi seoste küsimärgi alla seadmisest. Tõsi, sellise formaadiga pildiraamatult on paljuvõitu seda oodata, ent nende teemade täielik puudumine on niisamuti kõnekas.

Ka on autor otsustanud jätta lahti mõtestamata, kuidas pidevalt lendava elustiili ökoloogiline jalajälg võiks mõjutada feminismiküsimusi, mille eest ta pühendunult seisab, ning millised võivad olla selle sotsiaalsed tagajärjed. 

Teos on kirjutatud küllalt kõrgelt sotsiaalselt positsioonilt, kus sente ei loeta, väljas söömas käimine on tavaline ja kodutööd jäävad harva kaadrisse.

Raamatus on ääri-veeri märgata püüet hoida end kursis tänapäeva kriitiliste rassi- ja soouuringutega, ehkki autorid ja tekstid, mida esile tõstetakse, on ainult klassikud või töödokumendid. Teisalt, eks see ole haaratavam feminism, mis ei kõrgu üle keskmise lugeja nagu pilvelõhkuja, ning kindlasti on see ka märk põlvkonnast, kuhu autor kuulub.

Ega Mikko pürgigi ideaalseks feministiks ning raamatus leidub ka väga samastutavaid pesupesemise ja koduaia tegemiste sissekandeid. Siiski on teos kirjutatud küllalt kõrgelt sotsiaalselt positsioonilt, kus sente ei loeta, väljas söömas käimine on tavaline ja kodutööd jäävad harva kaadrisse. (Näiteks tema teoses „Kroon kuningriigis” (2020) oli argist rohkem, ent ühe raamatu lugemine ei eelda ju teist.)

Suhe ajaga

Lugejana tekib küsimus, et mida autor soovib selle raamatuga öelda; miks peab tema aasta iga päev olema ära märgitud. Vastus sellele peitub küllap sealsamas surmatemaatikas, mis on raamatus olulisena esil. Raamatut võib näha autori teadvelolekuharjutusena, püüdena olla kohal, kui tunded käivad üle pea. Teraapiline autorile, ent kas ka lugejale?

Surm toob elavates ikka esile isikliku hääbumishirmu, seega ruumi (või praegusel juhul raamatu jagu ruumi) võtmine iseendale on oodatav käik. Sissekannete fragmentaarsus on arusaadav (nende kohatine klišeelikkus ja sisutus ehk siiski mitte nii väga), see iseloomustab usutavalt leinaja meeleseisundit.

Lähedastest rääkimine on autori jaoks tähtis, sest lähisuhete tähenduslikkus on autori kui leinaja jaoks tõusnud – tähenduslike suhete vähenemise ja kadumisega tõusevad esiplaanile aja piiratus ning pikkade vestluste olulisus. Judith Butler on kirjutanud oma raamatus „Precarious Life” (2004), et lein näitab ära, kuidas oleme meid ümbritsevates tähenduslikes suhetes hoitud; et me ei ole autonoomsed. Mikko näitab lugejale, kellest ta on tehtud – või õieti, keda ta ise tunnistab enda tegijatena.

Raamatut võib näha autori teadvelolekuharjutusena, püüdena olla kohal, kui tunded käivad üle pea. Teraapiline autorile, ent kas ka lugejale?

„Liig aasta”, ehkki pealtnäha reisialbum, avab end niisiis ka kriisiraamatuna, autor justkui otsib selle kohanemisaasta peegeldusega omaenda vaimset pärandit, ent ei ole jõudnud veel enda jaoks kõike lahti mõtestada. Lein on tähendusloome teekond, iseenda (teise kaotamise kaudu) taastamise või uueks saamise tee. Ent võib-olla peegeldab „Liig aasta” hoopiski kramplikult harjumuspärasest kinnihoidmist, et mitte langeda musta masendusse?

Tuntav on võitjate põlvkonna edasirühkiv vaim, kus kõigepealt tuleb missioonitunne: pühendutakse oma valitud alale, mis eeldab enese- ja meelekindlust mitte lasta pead norgu ka siis, kui keset töökoosolekut saabub surmateade. See on edasipürgiva inimese vastus kaotusele; kuidas saavutada tunnete üle kontroll hetkes olemisega. Ent kindlasti ei sobi see lähenemine kõigile. Mõnele võib see lausa ohtlikuks osutuda.

Oleks tahtnud, et stiilis „küll on kole!” ja „must masendus!” hüüatuste asemel oleks piltide juures olnud sügavamad refleksioonid. Oleks oodanud sisulisemaid seoseid sissekannetes, kus mõni saadud kogemus, mitte daatumid hauakivilt, panevad konkreetse raamatu järele haarama. Veidi seda leidub ka.

Lõpetuseks

Pinnale jäi lõpuks pigem selline on-aga-ei-ole-ka-mulje. Autor leiab, et iga tema päev on jagamist väärt, sest kohalolu on tema teraapia (ajurveeda ka, millega raamat algab ja lõppeb), ent sellisel juhul olekski tahtnud näha argise ja samastutava hübriidi – teinudki siis pool raamatut tolmupühkimisest ja tasakaalustanud seda Voltaire’i, Suburgi ja Järvidega.

Raamatus on mitmetes feministlikes teemades aimata autori pimekohti, näiteks normikriitikas, ka enese harjumuste kriitikas. Argise toidutegemise, roka puhastamise ja pesupesemise osakaal raamatus on väike, selle asemel on teose leheküljed täidetud mõtteliselt ikka päris mõõdutundetu lennupiletite soetamisega.

Teose vorm on lakooniline, mis on autori leina arvestades mõistetav, ja raamat kõlab kokku Mikko varasemate teostega. Saatetekstid ja pildimaterjal kokku jäävad aga pigem pealiskaudseks.

Ma ei arva, et „Liig aasta” peaks kuuluma igaühe öökapile – pigem tundub, et enim rõõmu ja äratundmist võiks see pakkuda autori sõpradele ja jälgijatele.

Maari Põim on töötanud Brüsselis ja Tallinnas soolise võrdõiguslikkuse alal ning omab soouuringute magistrikraadi Kesk-Euroopa Ülikoolist.