„Kabaree. Põrgu”, VAT Teater. Kontseptsiooni autor ja lavastaja Tanel Saar, koreograaf Hanna Maria Saar, kunstnik Joel Väli, valguskunstnik Rommi Ruttas, helilooja ja muusik Madis Muul, laval Karolin Jürise, Maria Paiste, Ago Soots, Meelis Põdersoo, Margo Teder, Rasmus Järvesaar, Hanna Maria Saar, Tanel Saar. Esietendus 20.09.2023 Sakala 3 teatrimaja black box’is.

Kui lavastaja Tanel Saar katkestab etenduse algul publiku jutukõmina, paludes telefonid välja lülitada ja mitte pildistada, tekib aimdus, et ilmselt on lavastaja toimuma hakkavaga intiimsemalt seotud kui teatris harilikult. Nii lähebki – Saar astub etenduse jooksul aeg-ajalt kõigel silma peal hoidva isafiguurina tegevusse, korjab kokku joogitopse, kuivatab põrandalt vett, justkui jälgides, et supp päris üle ei keeks. Haarab korra kaameragi, et otsusekindla rahuga näitlejate keskele sammuda ja nende nägusid lähiplaanis suurele ekraanile kuvada.

Lavastuse pildiliseks aluseks on Eduard Wiiralti graafikalehed: „Kabaree”, mis võtab enda alla enamiku lavastuse mahust, ja lõpetuseks „Põrgu”. Mõlemad on mulle tuttavad põhikoolist, kui koostasin kaootilise slaidiesitluse kunstniku töödest. „Kabaree” mitte niivõrd, seevastu aga „Põrgu” sööbis oma läbitungiva power’iga igaveseks mällu.

2023. aasta „Kajaloodis” uuris Kaja Kärner, kas selle lavastuse sõnatus on märk teksti devalveerumisest, mispeale Saar aga selgitas, et proove tehti teksti kasutades: „Mihkel Seeder kirjutas minu mõtete põhjal teksti ja need olid monoloogid, mida näitlejad ise laval tegelikult ei esitanud, vaid kõrvalt keegi rääkis mikrofoni. See oli nagu sisemonoloog. Aga proove tehes võtsime need sealt ära, sest nad hakkasid inimeste mõtteid liiga palju juhtima. Mulle meeldis, et lavastus jääb mitmeti tõlgendatavaks, ambivalentseks: mõned inimesed, kellele ma nendest stseenidest rääkisin, nägid selles ühte, teised aga teist. Kui tekst oli seal juures, siis mõjus see liiga konkreetselt.”

Parafraseerides Auri Jürnat[1], on Wiiralti graafiliste lehtede tunnetuslik-aistinguline laeng niivõrd tugev, et see õigustab täielikult lavastuse sõnapuudust. Artikuleeritud tekst õõnestaks seal tunnet, dünaamikat, asja hinge; lavale peab jääma meeleheitlik ja tormlev stiihia, mida on ka suurepäraselt tehtud.

Manipulatsioonitu vabadus

Kõik liigutused on etenduses kantud põhjalikkusest ja siirast tantsurõõmust. Näiteks kui Hanna Maria Saar oma kergelt paljastatud tagumiku publiku poole pöörab, ei ole seal mingit tagamõtet ega vaatajate tunnetega mängimist – ta tantsibki päriselt, tähendus on terviku kanda ja vaataja tajuda. Rääkides lavastuse liikumisel ja häälitsemisel-häälutamisel põhinevast sisust, ei saa vaadata mööda 2024. aastal meedias avaldatud postitusest, mida Kert Kingo oma seinale kopeerituna jagas. Esitan mõned lõigud.

„Ma pidin saama šoki, kui sain kümne minutiga aru, kuhu ma sattunud olen. Kas tõesti Eestisse ongi tulnud see labasus ja hälvitsemine? Laval ei öeldud mitte ühtegi sõna, ainult häälitseti – ausalt, AINULT häälitseti. Aelesid, püherdasid maas. Ma mõtlesin, et ma olen sattunud hullumajja.”

„Siis „seksiti” ja tagatippu võttis üks meesnäitleja ennast täiesti paljaks ja hüppas laua peale ning aeles seal. See asi kestis 1,5 tundi järjest. Oleks ma seda teadnud, et selline jama mind ees ootab, poleks läinudki. Kas selline asi on ok?”

„Selliseks „kultuuriks” riigil raha jätkub.”

Noh… seks ja enese paratamatu, ühel või teisel viisil maailmale pakkumine – olgu see läbimõeldult tahtlik või tahtmatult meeleheitlik – toimuvad nagunii, miks siis mitte neid teatris näidata? Kas üks sügavalt inimlik asi on püham kui teine, et seda ei tohi elust enesest rääkivas etenduses esitada? Pealegi, mis seks. Easy tükk oli. Mulle meeldib maitsekas riivatus etenduskunstis ja mulle meeldib seksuaalne teater, see avab midagi tabulist, ent inimlikku, kandes ka teistes kunstižanrites tähtsat rolli, sest seks(uaalsus) on ise elu inimlik ja vältimatu osa. Lahkudes mõtlesin, et… jeesus, SELLE pärast ongi internet furoori täis? Ning paratamatult kerkib pähe mõte, kuidas peaksid konservatiivid üle elama potentsiaalsed elukoledused, kui nad ei suuda ilma röökiva halvakspanuta tunnistada süütut ja pesuehtsat inimkeha lavastuses, kus see on juba alusmaterjali tõttu põhjendatud? Lavastuses, mis pole isegi avangardi tipus.

Kuidas peaksid konservatiivid üle elama potentsiaalsed elukoledused, kui nad ei suuda ilma röökiva halvakspanuta tunnistada süütut ja pesuehtsat inimkeha?

Ent jah, tõsisemalt rääkides näidatakse laval (mehe) genitaale ühe korra ja ülejäänud näitlejatel on seljas vähemalt pesu, ei midagi vähem, esialgu just rohkem. Imiteeritakse, kuidas mees teeb naisele suuseksi, vääneldakse laua peal ja järatakse viisakal distantsil kaelade kallal. Leian, et ilma sellise metsiku ja vabastava, otseses mõttes kohutava visklemiseta poleks see etendus pooltki nii kõrgel tasemel. Me räägime ikkagi „Kabareest” ja „Põrgust”. Näitlejate tormilainetes liikumine on inimese pahelisele ja ihatsevale hingele niivõrd vastav, et – kuigi käsitledes meie traagilist olemust – pakub lausa ekstaatilist, positiivset vabadustunnet. Vaatajale serveeritakse otse näkku, et jah, selline sa oled, seestpoolt. Ja nii ongi. Ja see on okei. Sest sa oled inimene.

Sõnatuse ürgne vägi

Helilise poole pealt on põnev, et DJ on nimelt lava kõrval, jalutades etenduse jooksul ühe korra üle lava, et samuti maitsta jooki, mida näitlejad ihalesid. Tants aurukatla ümber muutub tantsuks kontori veeautomaadi ümber. Etenduse viimases pooles – põrgus – on Maria Paiste mikrofoni häälutamine midagi nii ürgset, et see õmbleb inimese pahelisuse sügavate pistetega veelkord kinni, nõelub kokku kopsud ja tissid ja peenised ja alati millegi järele sirutuvad käed. Nii pühalikult räpased ja ürgsed me liigina olemegi.

Maria Paiste mikrofoni häälutamine on midagi nii ürgset, et õmbleb inimese pahelisuse sügavate pistetega kinni.

Etenduse alguses käsitletakse põgusalt lapseteemat, kui Karolin Jürise kehastatu tõmbab käekotist välja nuku, mille ta sinna varsti talle osaks saanud halvakspanu ja seltskonnast väljaarvamise tagajärjel tagasi pistab. See justkui näitab, et emasid ei taheta enam sellesse mäslevasse peomaailma vastu võtta. Nukk tuleb etenduse lõpus tagasi, kui lavastaja sellega kurnatult maha langenud näitlejate vahel kõnnib, andes mõista, et olgu pidu kui räpane tahes, hommikul läheb elu edasi; koristatakse joogitopsid ja pühitakse end puhtaks. Ilma põhjalikuma lahtimõtestamiseta võiks see element mõjuda veidi üleliigsena, ent võttes arvesse lavastaja kommentaari, et etendus on kui peo anatoomia, on lapse metafoor omal kohal. Sellisena me siia kaosesse sünnime ja siin üles kasvame, püüdes küll leida oma individuaalset teed, ent komistades ikka ühel või teisel viisil meie eelkäijate süvainimlikesse mustritesse.

Saar on loonud lavastuse, esitamata isiklikke seisukohti või suuremaid tõlgendusi. Ta mängib Wiiralti teoste peal harmooniliselt häälestatud viisi, mis lubab vaatajal pealesurutud õpetlikkuseta sisusse süüvida ning tekkinud aistingutest ja seostest oma pildi kujundada. Ja pilt on metsikult hea, ütleks lausa, et inimlikult ja kunstiliselt seksikas. On see teatavat halvakspanu väärt? Tegelikult mitte. Seega, pidutsegem.

[1] Jürna, A. 2023. Pidu on püha. – Sirp, 13.10. 

Triinu Kree on 19-aastane Hunt Kriimsilm, kes kroolib vaheldumisi teatri-, luule- ja ajakirjandusmaailma lainetes, armastab kirsipunast värvi ja häid lihtsaid musti saapaid.