BBC „Planeet Maa II” („Planet Earth II”, 2016, Inglise). Jutustaja David Attenborough, produtsendid Vanessa Berlowitz, Mike Gunton, James Brickwell, Tom Hugh-Jones, muusika Hans Zimmer, Jasha Klebe, Jacob Shea.

„Planeet Maa II” osa, mis käsitleb loomade elu suurlinnades. Kaader sarjast

BBC loodusdokumentaalide sari „Planeet Maa II” on oma žanris vankumatu superstaar. Saanud ulatusliku vastukaja osaliseks, ei ole see dokk pelgalt looduslembede seltsimehelik saladus, vaid masside soosik, nagu tõestavad vaatajanumbrid. Ainuüksi avaosa jälgis telekanali BBC One vahendusel üle üheksa miljoni silmapaari. Sarja kirjeldatakse üksmeelselt ülivõrdes ning heites pilgu rohketele ebaharilikele elementidele produktsioonis, on see ka mõistuspärane tulem.

Teose juures on enam-vähem kõik rõhutatult grandioosne. „Planeet Maa II” on järg 2006. aastal vaatajate südamed võitnud „Planeet Maale”, millest on saanud omaette bränd, kvaliteedimärk. Niisiis olid kõikide poolte ootused kõrgele kruvitud ja sarja tegijad ei saanud endale tagasihoidlikkust lubada. Õnneks on asi frantsiisidele omasest õõnsate järgede treimisest kaugel ning autorid on panustanud projekti nii ajuressurssi, aega kui ka raha. „Planeet Maa II” on BBC esimene toodang, mis on valminud täielikult ultrakõrglahutusega 4K-s.

Tipptasemel filmivarustus on andnud võimaluse tehnilise teostuse latti kergitada ja pakkuda kristallselgeid kaadreid, mis toovad eluslooduse ekraanile kummastava üksikasjalikkusega. Väikeseid elukaid näeb nii lähedalt ja hüperrealistlikult, et paradoksaalsena tundub see muinasjutuliselt ebareaalne. Justkui jälgiks hoopis kunstilist animatsiooni, nagu tuleb veenvalt esile monokroomsest öise kõrbeelu kujutusest.

Iga osa keskendub isemoodi maailmale. Fookuses on saared, mäed, džunglid, kõrbed, rohumaad ning omapärase vaatepunktina suurlinnad. Vaatajaga reisib vähemalt häälena kõikjale kaasa jutustaja David Attenborough, kelle tegevus on kui vesi sarja ikoonikuvandi veskile ja küllap temale isiklikultki. Avaosa juhatabki sisse Alpide kohal kuumaõhupallis kõnelev elujõust pakatav 91-aastane Attenborough.

Ajusoppidest kangastub Gerald Durrelli kuju, kuid ilmselt mitte brittidele, kellele Attenborough on ehk südamelähedasemgi. Selle rüütliks löödud härra jutuvestmise saatel on kasvanud üles mitmed põlvkonnad. Teda peetakse rahvuslikuks aardeks ning ta karjääri teenekust ilmestavad BAFTA auhinnad, mille ta on võitnud ainsana saadete eest nii mustvalges, värvilises, HD- kui ka 3D-formaadis. Temata ei oleks „Planeet Maa”, mis see on.

Attenborough’l on, millest jutustada. Kinematograafiliselt üles ehitatud sari meenutab rohkem põnevikku kui dokki. Ajad, mil loodusfilm tähendas tüünet tiksumist, on ammu möödas. Vaatajale mitte lihtsalt ei näidata, kuidas loomad käituvad, vaid narratiivi punutakse kõiki võimalikke vahendeid kasutades. Iga olendi tutvustamiseks leidub konflikt, mille najal publiku emotsioonid tuure koguvad. Olgu see võitlus territooriumi nimel, kiskja ning saaklooma kokkupõrge elu ja surma küsimustes või toimetulek armutu loodusega. Üldjuhul on kaalul ei rohkem ega vähem kui elu ja mis olekski dramaatilisem. See paelub ja paneb, hing kinni, loomadele kaasa elama.

Pole juhus, et kärmelt sai viraalseks Galápagose saarel üles võetud iguaani ja madude klipp, millel on nüüdseks BBC YouTube’is üle kümne ja poole miljoni vaatamise. Pakkudes kütet ahhetustele ja võib-olla ka õudusunenägudele, kujutavad oskuslikult kokku lõigatud kaadrid seda, kuidas üks vapper iguaan põgeneb ellujäämise nimel kümnete madude eest. Spoiler: uskumatul kombel pääseb ta minema! Seda tuleb kogeda oma silmaga. Videolõik iseloomustab paslikult kogu „Planeet Maa II” palet: kinematograafilisi tööriistu kasutades kruvitakse pinget ja omistatakse loomadele inimlikke omadusi, saavutades sellega maksimaalselt dramaatilise tulemuse.

Antud lõigus on iguaan peakangelane ning maod, nagu nendega sageli kultuuris juhtub, kurikaela rollis. Idee poolest võib see olla ka vastupidi, sest näljaseid madusid viib edasi sama ajend – ellujäämisinstinkt. Loodusel ju ei ole soosikuid. See mõte saab visuaalselt välja mängitud ning jääb tervest sarjast selgelt kõlama. Ellu jäävad ainult tugevaimad, aga ega sellestki alati piisa.

Vaatajail on kergem pooli võtta tänu selgetele suunistele. Montaaž mängib märulite mänguväljal, on dünaamiline ja tihe ning viib vajadusel lugu kiiresti edasi. Kõnekamgi on helitaust, mille eest vastutab tunnustatud filmimuusika looja Hans Zimmer. Pinevates stseenides kõlab pildiga kokku kinosaali sobituv ja näiteks „Gladiaatorist” või „Kariibi mere piraatidest” aimatav orkestraalne muusika. Kusjuures, kiire taustauuring kinnitab, et Zimmer ongi olnud mainitud filmide muusika loomisel asjaline. Monumentaalse heliriba kasutus on vast maitse asi. Kuigi see rõhutab nähtu tähendusrikkust, tekitab lõputuis maailmapäästmisstseenides ja „inspireerivates” reklaamides kasutatud paatosest nõretav helitaust skepsist.

Viimse vindi momentidele vastanduvad ülemeelikud hetked võõpab koomilisse kastmesse lõbus ja veiderdav muusika, mis tuleb ehk kõrvamälust tuttav ette nendele, kes on arvutimängus „The Sims” maja ehitanud. Kompamaks emotsionaalse spektri võimalikult paljusid punkte, mõistab BBC ka ise naljaga kaasa minna. Tore intsident mägede fauna osast, kus karu ennastunustavalt vastu puud selga kratsib, on saanud BBC Earthi YouTube’is muusikalise värskenduse Kool And The Gangi „Jungle Boogie” toel. Sellelgi dokumentaalmaterjalist sujuvalt muigamapanevaks promoks moondunud videolõigul on viisakad poolteist miljonit vaatamist.

Ainest mängimiseks „Planeet Maa II” loojatel jätkub. Kuna publiku silmadeni jõuab kogutud ülesvõtteist vaid crème de la crème, võib aimata musta materjali meeletut mahtu. Hulk sellest on tõenäoliselt mittemidagiütlev ja tühi. Sarja videomeeskonda kuuluv Jonathan Jones valgustas, et viieks minutiks materjaliks tuleb filmida umbes kuu aega.

Loodusdokkide tegemises võidutsevad kannatlikud. Lood sarjas „Planeet Maa II” arenevad nii hoogsalt, et mõjuvad lavastatuna, ent isegi kui teatud visuaalsed pajatused sisaldavad kerget montaažimanipulatsiooni, ei ole lavastuseteooria kuigi vettpidav. Loomad ei ole näitlejad ega tegutse filmilooja tahte järgi. Iseäranis need taltsutamatud ja haruldased, kellele veretut jahti pidada on põhimõtteliselt lootusetu püüdlus. Nii on olukord näiteks sarjas „Planeet Maa II” figureerivate lumeleopardite või jõedelfiinidega, kelle esmakordse jäädvustamisega Brasiilias ajalugu tehti. Kui loota jääb eelkõige põhjalikule eeltööle ja eeskujulikule visadusele, kinnitab tulemus, et sellest ja muidugi pöörasest vedamisest filmitegijatel puudust ei tule.

Töötades käsikäes bioloogide, teadlaste ja kohalike spetsialistidega, kaardistavad produtsendid kõik teadaoleva huviorbiiti valitud liikide kohta. See sisaldab muu hulgas harjumusi, käitumismustreid, elurütmi aastaringis ja leviala. Järgmine samm on ajagraafikut loodusega klapitama hakata ning ettearvamatuid muutujaid on sealjuures heidutaval hulgal. Kui vahel võib tunduda, et aktiivse eluviisiga sõpruskonna kokkuajamine on frustreeriv, siis tasub uuesti mõelda.

Sarja tegijad suunduvad filmima eelkõige sooviga teatud nähtusi tabada, kuid garantiid puuduvad. Kui õiget asja kätte ei saa, on heal juhul võimalus aasta pärast uuesti proovida. Käiku lähevad käsikaamerad, liikumisele reageerivad peidetud kaamerad ja droonid. Operaatoritele on filmimine ekstreemne ellujäämislaager. Sageli tuleb meeskonnal raske ja kalli varustusega kaljudel või lumistel mäetippudel turnida, nädalaid tillukeses paadis loksuda ja ohtlikke kiskjaid varitsedes eluga riskida. Eraldi huvitav segment sarja juures on päevik, mis näitab, kuidas kõike tehti, ning lisab raudse eepilisuse kilbile inimlikku puudet.

„Planeet Maa II” suurejoonelisus on nii ülempiirini viidud, et õieti polegi kuskile edasi minna. See neelab endasse ja sülitab välja, nii et pärast peab end koguma. Kahtlemata oluline komponent sarja edus ja mõjukuses. Tegijad on kindla peale välja läinud. Arvestades aga kinni püütud ja realiseeritud ainulaadseid kaadreid ning kvaliteeditihedust, tuleks sari isegi vähemate kellade ja viledega imekspandavalt hästi toime.