„Monoliit Estonia”, Von Krahli Teatri ja elektron.art-i koostöölavastus. Lavastaja Liisa Saaremäel, kaasautorid ja etendajad Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Herman Pihlak ja Edgar Vunš, dramaturg Maike Lond, kunstnik Urmas Lüüs, helilooja Hendrik Kaljujärv, videokunstnik Tom Tristan Kidron, valguskunstnik Sasha Mirson. Esietendus 07.06.2025 Von Krahli Teatris.
„Karl Birnbaumi debüütlavastus „Rätsep” seab noore näitleja edasiseks lavastajakarjääriks üsna tagasihoidlikud ootused. Kümneminutine jant, mis Telliskivi Loomelinnaku väljakul Von Krahli Teatri ukse taga toimub, ajab oma jämekoomikas küll naerma, ent „Rätsepa” esialgsest metafooritäpsusest ja teravusest pole suurt midagi alles jäänud. Või täpsemini, Sławomir Mrożeki sellenimelisest näidendist pole üldse midagi alles jäänud – mis siis, et lavastuse tutvustuse sõnul olevat too 1965. aasta filosoofiline moralitee „aja armutule proovikivile” hästi vastu pidanud. Alles on kolm tegelaskuju ja üksikud originaalrepliigid, muu on pea peale keeratud ja/või asendatud toore tolatsemisega. Kogunisti rätsep ise on näidendist pagendatud. Milleks meile siis üldse „Rätsep”?”
Nii võiksin ma lavastuse „Monoliit Estonia” sees etenduvast lühiteosest kirjutada, kui läheksin mänguga lõpuni kaasa ja asuksin rangelt täitma ülesannet, mille Von Krahli Teatri trupp mulle salakavalalt sokutas. Ja millele ma ise hämmeldunult allagi kirjutasin.
Nimelt, 30. aprillil helises Eesti Teatri Agentuuri kontoris fonoluku telefon. Avasin nupust välisukse ja teises koridori otsas hakkas paistma keegi kullerilaadne, välimuselt pisut kentsakas mees. Lõpuks eredamasse kontorivalgusesse jõudnud, polnud kentsakuses enam kahtlust: sakris juuksepahmakas ta peas ei saanud olla muu kui parukas, ka vuntsid näisid kleebitud. Enne kui jõudsin reageerida, susati mulle nina alla pakk ja nõuti allkirja. Võtsingi pastaka ja kirjutasin, uurides samal ajal silmanurgast ikka kullerit… See on Edgar Vunš!
Peljates aga endale tundmatut performance’it ära rikkuda, lasin tal küsimusteta lahkuda. Allkirjastatud paberit revideerides selgus, et ma polnud üksnes kinnitanud saadetise kättesaamist, vaid ka paki vastuvõtja kohustuse „määrata Teatri Agentuuri töötajale Karin Allikule tööülesandeks arvustuse kirjutamine Mrożeki „Rätsepast”” ja vabastada Vunš võlgnevustest agentuuri raamatukogu ees. (Ilmselge moraal: teinekord lugege, millele te alla kirjutate.) Pakist tulid välja agentuuri raamatukokku kuuluvad näidendid, nende seas Sławomir Mrożeki „Rätsep”, ja postkaart suunisega anda paki saabumisest telefoni teel märku. Nii tsiteeribki Vunš lavastuses „Monoliit Estonia” minu telefonikõnet, kus küsisin esimese asjana, et millal siis „Rätsep” esietendub.
Tegevusselts Laevuke laval ja tänaval
Kirjeldatu on ainult üks vimkadest, mille Liisa Saaremäeli lavastuse „Monoliit Estonia” trupp oma prooviprotsessi käigus ellu viis. Võtnud eesmärgiks töötada võimalikult palju proovisaalist väljas, viisid lavastuse ettevalmistused Von Krahli Teatri trupi (Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Herman Pihlak ja Edgar Vunš) Martin Helmega Tallinna lennujaama ja sariprotestijaga Tammsaare parki, munitsipaalpolitseisse ja Pelgulinna piiritähise juurde. Vahetati kirju Karmel Killandiga ja võideti pseudo-influencer’i Limo Oueslati usaldus.
Suhe „Monoliit Estonia” prooviprotsessi ja etenduste vahel on seega tavapärasest erinev. Laval mitte ei esitata (üksnes) seda, mida harjutati ja viimistleti, vaid vaadatakse tagasi protsessi käigus läbielatud sündmustele, kommenteeritakse ja arendatakse neid edasi. Nii kujuneb teos raportiks, millega antakse ülevaade tegevusseltsi Laevuke ehk neljaliikmelise trupi senistest tegemistest. Auling, Birnbaum, Pihlak ja Vunš astuvad lavale isiklike nimede all, ent võtavad tegevusseltsi liikmetena rolli, kehastades õpipoistest tegevusliidreid, kes peavad oma oskusi alles lihvima ja üksteist korrale kutsuma.
„Rätsep” moodustab selles tervikus eraldiseisva stseeni, mille tarbeks keeratakse senisele publikule selg, tehakse lahti Telliskivi Loomelinnaku väljaku poole avanevad saaliuksed ning mängitakse kümmekond minutit hoopis õue kogunenud publikule. Lavastaja Birnbaumi jaoks on seegi üks etapp tegevusliidriks karastumise teel, ülejäänud õpipoisid vahetavad viivuks rolli ja pühendavad end ainult jantimise teenistusse.
Laevukese tempude galerii saab nõndaks kirev, ent vähemalt ühe läbiva joonega: kui saab minna otse, lähevad tegevusliidrid ringiga. Nii nagu läks Vunš Eesti Teatri Agentuurile kulleri mängimiseks päriselt Omnivasse tööle ja teenis seega välja kulleri ametirüü, võeti teistegi ülesannete täitmiseks ette ebavajalikult pikk tee. Selleks et näiteks taastada trossi küljes rippuvate jalanõude rida Tallinna Rohu tänava viadukti sissesõidu juures (sest remonttöödega olid seal aastaid rippunud tossud kaotsi läinud), valmistati ette varitsus. Samal ajal kui üks näitleja paeltest kokkuseotud jalatsipaari õhku loopis ja trossi tabada lootis, ootas teine ülekäiguraja ääres, et lähenevatel autodel hoogu maha võtta. Autot märganud ja ülekäigurajale astunud, raputas ta paberkotti oma käe otsas nõnda, et sel põhi alt kukkus ja sees olnud puuviljad mööda sõiduteed laiali veeresid.
Laevukese tempude galerii saab kirev ja vähemalt ühe läbiva joonega: kui saab minna otse, lähevad tegevusliidrid ringiga.
Ehkki peatunud autot peeti niimoodi kauem kinni, kulus kingi loopival näitlejal autoteelt lahkumiseks tegelikult vaid mõni sekund – paberkotikomejanti polnuks vajagi. Pealegi jäeti viaduktile teiselt poolt lähenev tee (vähemalt video põhjal hinnates) varitsusega katmata ning vemp lõpuni viimistlemata. Tegevusliidrite maailmas, kus taktika ja treening asuvad aukohal, pole nii ilmselge eksimus ometi loogiline.
Samamoodi haigutab loogikaauk minu allkirjastatud paberi ja lavastuses kõlava selgituse vahel. Selmet põhjendada, miks kriitikut arvustama kohustati, esitab Birnbaum hingestatud monoloogi sellest, kuidas ta on alati tahtnud lavastada ja otsustas nüüd võimalust kasutada, olles näinud Vunši kulleriavantüüriks valmistumas. Ainult et… lavastamiseks pole ju tingimata tarvis, et keegi lavastatut arvustaks?
Milleks riskida?
Kuivõrd viimistlematus kujuneb „Monoliidis” läbivaks, järeldan, et tegu on siiski teadliku valikuga. Ring, mis otsemineku asemel ette võetakse, saab katkendlik. Võimalik, et nii püütakse vimkasid elusana hoida, vältida asja muutumist täielikuks näitemänguks, läbilavastatud etteasteks… Samas, arvestades, et näitlejad teevad kõiki tempe oma näoga (ja vahel ka nimega), pole oht pelgalt tempude etendamisse langeda kuigivõrd suur. Risk iseenda ja Von Krahli Teatri mainet kahjustada hoiab küllap ärkvel.
Aga milleks üldse see risk? „Monoliidi” etenduse lõppedes on põsed küll naermisest väsinud, ent selle koha peal ajus, kuhu tavaliselt ilmuvad teosest saadud järeldused, ei toimu väga midagi. Kui olla harjunud, et iga lavastus üritab kuidagi abstraktselt maailma muuta ja publiku maailmapilti pikas perspektiivis nihutada-laiendada, siis võibki „Monoliit Estonia” vaataja nõutuks jätta. Küll aga paistab lavastusmeeskonna fookus asetsevat mujal: abstraktse ja pikaajalise asemel taotlevad tegevusliidrid konkreetset ja lühiajalist mõju, mis saab osaks kõigile, kes neile tembutamisel teele satuvad. Teatrisaali jõudnud inimene polegi nende esimene sihtrühm.
See konkreetne ja lühiajaline mõju on täpselt nii lihtne kui ülekäiguraja taga pisut kauem ootamine või trammis rohelise kaardi valideerimine (vt tegevusliidrite jauramine munitsipaalpolitseiga). See ei muuda pikas perspektiivis midagi, ent tegevusliidritele jääb teadmine, et vähemalt üheks hetkeks otsustasid juhuslike inimeste elukäigu just nemad.
Ühelt poolt vaatab sellisest püüdlusest vastu nukker otsing, leidmaks kinnitust, et ka neist sõltub siin maailmas midagi, neil on mingigi võim. Lavastuses manosfäärile omase enesearenguretoorika jäljendamine ja „rassistliku munniga” meessuunamudija pilamine on selle otsinguga üsna adekvaatses seoses – peitub ju toksilise maskuliinsusegi taga katse kaotatud võimupositsiooni tagasi võita. Teisalt võib avalikku ruumi ja võõrastesse eludesse sekkumist võtta kui näidet avaliku sabotaaži kunstist, millega lüüakse kehtiv tegutsemisloogika ja -rutiin viivuks segi nii juhuslikul tänavanurgal kui ka Von Krahli Teatri töös. Ja kes teab, ehk on liblikaefekti kombel sellelgi kunagi suurem mõju.
Karin Allik on päeval Eesti Teatri Agentuuri teatriinfo koordinaator, õhtul teatrikriitik ja -uurija ning vabal ajal Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute magistrant.
