Elsbeth Hanna Aarsalu kirjutab luulet ja nüüdismuusikat, aga ka maali ühendavast etendusest „no.1.1” Apaaraditehase Armastuse saalis, kus mälestati muu hulgas Eesti metsa.

Fotod: Helena Aadli

Tartu luuletajate-muusikute kollektiivi No esimesel kontserdil käisin selle aasta veebruaris. Meeles on krõbe ja külm talveilm (kas meil oli üldse talve?!), Elleri kooli Tubina saal ja palju huvilisi. Esinejate koosseisus astusid üles luuletajad Kaisa Kuslapuu, Joosep Vesselov, maalikunstnik ja luuletaja Liisa Mudist, helilooja Katrin Aller, heliloojast tehnotroonik Adena Anton ning oboist ja helilooja Gregor Kulla.

Polnud teada, mis tuleb. Kui Klassikaraadio toonase kontserdi peaproovis uuris, kas esinejad ise teavad, mis kell kuus toimuma hakkab, vastas ürituse kunstiline juht Gregor Kulla, et nad seovad luulet, kaasaegset muusikat ja autoriloomingut. Plaan oli muidugi paika pandud, kuid nende loominguline vaist ilmnevat alles esinemisel.

Sammun kontserdisarja teise lisaetenduse suunas („no.1.1”) ning loodan, et seegi kord üllatab kava mind oma värskuse (eelmisel korral esitati publikule rõdult „Entel-tenteli” lugusid, rännati erinevate žanride vahel) ja esitajate aususega. Sest veebruarikuises kavas tõstatatud ja kripeldama jäänud küsimused (miks kiusatakse? kust saab teist inimest alandav käitumine alguse ja kuidas leida ühiskonnas tasakaal? kes ja kas on süüdi?) pole ka kevade-suve-sügise kasvades ja kahanedes kuskile kadunud. Ja nagu toona, on ürituse formaat ka nüüd, veel tund enne avapauku jäänud saladuslikuks. „Entel-tenteli” repertuaari seekord ei lubata, kuid oskan oodata metsa, selle kaitsmise ja loodusega seotud teemaderinge.

Lambad, džungel ja vesi

Enne seitset seisab Aparaaditehase Armastuse saali ukse ees hulk huvilisi, Kaisa Kuslapuu märgib listis eelregistreeritute kohaletuleku, annab kava ning palub esituse ajal maski kanda. Vaikselt hakkab tibutama, siseneme hoonesse. Saalis on elektrit, postide rohelised viirud meenutavad metsamustreid, keskel ootab esinejaid tühi ruum. Muusikud asuvad publiku selja taga pillide ja elektroonika kallal tööle, kostub linnuhuikeid ja puude sahinat. Esitajad tõstavad lavapaigutust (laudu, toole, pillipulte) etteastete vahel ise ümber ja nõnda nõuab kava lisaks muusika-luule-maali koosmängule ka lavastuslikke oskuseid. Autorite koosseisuga on veebruarikuuga võrreldes liitunud Rootsi eksperimentaalmuusik Maria Jönsson ja Berliinis kaasaegset muusikat õppiv ning luulet-kriitikat avaldanud Marta Talvet. Lisaks toetab tükke palju noori muusikuid.

Õhtu avab linnuhuigetele ja loodushäältele luulerütmides vastav Liisa Mudist teosega „selles on sind”. Lammaste määgimisele järgnevad vaheldumisi eesti, inglise ja saksa keeles korduvad küsimused-rõhuasetused; esimeste ridadega toob autor kuulajani antiikmütoloogia kolm gorgot, edasi kostub vihjeid aastatuhandevanustele traditsioonidele, tasa näib Mudist osutavat ka Frida Kahlole. Küll peibutavad sireenid publiku tähelepanu pealiinilt kõrvale, küll kostub uusi loodushelide imitatsioone.

Avaluulele järgnevad Katrin Alleri müstilise maiguga, justkui džungliavarustest kostuvad „sümbioosid” tšellole ja (digiklaveril seadistatud) harfile, mida saadavad veevulin, rütmisahin ja elektroonika soe saund. Publik on nüüd häälestatud ning loo teises pooles kostub mulle Lepo Sumera mõjutuste kõrval noote Kraftwerki varasest loomingust (igatahes mõtlesin „Ralf und Floriani” albumi lõpuloole „Ananas Symphonie”). Kolmandas osas teeloleku tunne kasvab, lisandub veel krautrockilikum trummibiit ning ühes püsivas taustatoonis ja gongilöögi järel algab uus pala, milles soleerib flöödil Maria Jönsson. Huigete saatel meenuvad cumbia-rütmid ja roosas valguskumas mõtlen, taas, Kraftwerki varasele loomingule, ananassidele ja meloodilisele elektroonikale.

Luulest ja muusikast jõudu kogununa tuleb lavale Kaisa Kuslapuu, ning juba poeemi „vesi” esimeste ridade ajal jõuan kahetsust tunda: miks pole koolis, varasemas ja hilisemas elus võru keelt selgeks õpitud? Kuulan sõnu, eristan sõnalõppe ning püüan jutustusega kaasas käia: juba 1994. aastal saatsid jõevood 1995. aastal ilmavalgust näinud Kaisa maailma poole teele, lool on müütiline mõõde ning korduvalt kõlab veemotiiv: selleks et midagi või kedagi uut sünniks, on vaja vett. Vesi on alguse sümbol, ja seda mitte ainult „no.1.1” kontserdil.[1]

Võrukeelselt üritus siiski ei jätku, vaataja kutsutakse nüüd hoopis peielauda: Eesti metsa mälestusistumisele kogunenud seltskond avab pudeli ja salatikausi kõrvale asetatakse vaas äsja puruks tambitud puulaastutega. Klaasid lüüakse kokku ja kohe seepeale kannab Joosep Vesselov ette absurdi piirimaid kompiva luuletuse ühe metsa mahavõtmisest. Ei tahaks liiga palju (loodetavasti pea trükivalgust nägeva) kirjutise sisust avaldada, kuid narratiivis leiavad koha nii pohlad, Marsimehe vitamiin, selle vitamiini virnad, Marsimehega konkureeriv hematogeen ja hematogeeni puudumine.

Kontserdi teises pooles tuleb esitamisele Gregor Kulla sõnadele loodud lugu koerast, mille ajal mõtlen Frédéric Chopini leinamarsi algustaktidele. Palale eelneb sissejuhatav mõtisklus elust ja armastusest: palju rohkem inimesi on surnud armastuse puudumise kui armastuse olemasolu tõttu. Aga need viimased on need traagilised surmad. Üleminek lindistatud sissejuhatusest laivettekandele on sujuv ning Saara Liis Jõeranna esitus jõuline, kohati ehk hirmutavgi. Kaaslane küsib tasa, kas ei lähene Maale mitte kuskilt, nüüdsama, Lars von Trieri planeet Melanhoolia? Siiski ei, hääle saab sisse Kaisa Kuslapuu karmoška Raimond Valgre varamuga, sest muusika ja sa, ma mõlemasse armunud. Esitusega samaaegselt maalib Liisa Mudist aknale ühe loodusmustri.

Joosep Vesselovi teistkordne esitus on kollaaž kokku kleebitud ridadest, sõnadest ja mõtetest. Ettekande järel rebib ta luuletuse tükkideks ning rohelised pudemed maanduvad vasakul ja paremal publiku kätes. Ennistisest peielauast on põrandale pudenenud helmeid ning neid tuleb nüüd Kaisa Kuslapuu harja ja kühvliga kokku pühkima. Vaikusest kostub tšellomängu, meenub Veljo Tormise süit muusikast filmile „Kevade” ja Maria Jönssoni esmalt suuhäälitsustega flöödimängu imiteeriva, seejärel kõlaritega toetatud esituse taustal jõuab õhtu lõpule. Teos „…mis jääb” jääbki ning sobib kontserdile punktipanekuks hästi. Esinejad tulevad õnnelikult lavale ning nüüd lõpuks tohime plaksutada. Liisa Mudisti näpud on maalimisest sinised, Kaisa Kuslapuu naeratab väsinult, kuskilt kostub lubadusi DJ-st ja publik asub esinejaid õnnitlema. Muljetamise taustal tehakse ruum vaikselt toolidest tühjaks.

Kahetunnine kontsert möödus igatahes kiiremini, kui olin oodanud, sest kava oli väga tihe. Kui küsisin kaaslaselt, mis talle enim kõlama jäi, sain vastuseks, et inimese ja looduse suhe. Nõustun. Ja jään huviga ootama, mis on sõna- ja helikunstnikel tulevikus publikule läbinärimiseks ja järele mõtlemiseks pakkuda. Kuid ehk võib ka sel korral keskmes olnud mets veel kauem nende südamele jääda. Äkki isegi peakski?

Elsbeth Hanna Aarsalu igatseb reisimist, aga ei jookse enam odavate lennupiletite järele. Õpib ja elab Tallinnas.

[1] Meenub hetkel Berliinis tantsukunsti õppiva sõbra Liisi Hindi semestritöö, milles ta uuris oma kunstnikest-kirjanikest-loojatest tuttavatelt, mida nende jaoks tähendab „algus” ning sai tihti vastuseks, et vett. Vesi kui puhas pind, karastumine, valmisolek. Igatahes jõudis ka Kaisa võrukeelsest esitusest nii palju minuni.