Ülase pungiskeene on kollektiivsusele rajatud ettevõtmine, kust puuduvad teistele subkultuuridele omased hierarhiad, stigmad ja dogmad. Mis väärtustele Ülase tugineb, kuidas seal asju aetakse ja kas laiemal kultuurimaastikul on sellest midagi õppida?

Algoritm on aru saanud, et olen noor eesti rahvusest mees. Ühel ilusal pärastlõunal sattus minu feed’is oleva brainrot’i vahele EKRE reklaam (suurt vahet muidugi polnud). Sõna võttis Rain Epler, Varro ja Martini pinginaaber: „Külaelu on toores, ehtne ja vaba. Nagu punkar, kes laseb õlut protestiks süsteemi vastu, aga tema süda tuksub kodumaaga ühes rütmis. Maakultuur on meie mäss, kus ristikheinad õitsevad ja traktorist näitab keskmisest õlisemat sõrme ministeeriumi tornide betoonile. Siin ei laku keegi globalistide taldu!” Võtan Rain Epleri nõu kuulda. Lähen panen punki! Parem lakkuda pilsnerit kui globalistide taldu või mida iganes. 

Ma polnud tükk aega ühelgi punkkontserdil käinud, mistõttu otsustasin minna Ülase Festile. Epleri vapustavast monoloogist inspireerituna plaanisin festari värava ees ühe külmema alla kulistada. Protest süsteemi vastu! Meenuvad ansambel Valge China igihaljad read: „Süsteemi pole vaja ja raha pole ka, kui poleks süsteemi, oleks kõik tasuta.”

Kui toimetaja fotograafiga Ülasesse jõudis, oli laiv juba alanud. Väravat, mille ees õlut juua, aga polnud – ei saanudki süsteemile keskmist sõrme näidata. Mulle vaatasid vastu nõukaaegne tööstushoone, autoparkla ja umbes 200 noort ja vana, karvast ja sulelist. „Vaatasid vastu” on siinkohal meelevaldne väljend, tegelikkuses ei kottinud minu saabumine kedagi. Festival algas kava järgi kell 18.00, kell 18.05 oli hoov juba paksult rahvast täis, laiv käis, täielik möll. Kõigile, kes varem seesuguse subkultuuriga kokku puutunud pole: soodomast ja gomorrast oli asi kaugel. Keegi ei kakelnud ega visanud telliskividega aknaid sisse, ei süstinud hero, ei teinud avalikus kohas striptiisi. Kurat, keegi ei teinud isegi ettejuhtuvast Passatist lõket, ei kutsunud kaaskodanikke üles riigipööret korraldama. Kõige radikaalsem seisukoht, mida kuulsin, oli „fakk autorite ühing”. Pungiskeenes oleks märksa radikaalsem väita vastupidist. Tööstushoone avatud aknast kostis toorest punki, kitarririfid lendasid läbi õhu nagu mootorsae kett, taustal käisid blast beat’id ja keegi tegi kurja häält. Muusika saatel võeti parklas päikest, mõni tegi sõpradega nalja, mõni vaatas niisama lolli näoga ringi.

Mina vaatasin ka, kehitasin õlgu, tegin juba mainitud külmema lahti ja hakkasin uurima, maakeeli öeldes, mis värk on. Õllepurk ühes, helisalvesti teises käes, asusin inimeste festivalikogemust oma pärimistega ära rikkuma. Siinkohal väike shout-out Channel 5 kanalile YouTube’is, mis oli intervjuude puhul tohutuks inspiratsiooniallikaks. Uuriva ajakirjaniku mikrofoni ette jäid muusikud, kohalikud punkarid, aga ka Ülase helimees, tänu kellele sain kogukonnast enam-vähem ammendava tervikpildi.

Mis teete siin? 

Bändimees 1: Me oleme need kaks liiget neljast, kes on siin esimest korda. Oleme Ülase Festi virgin’id. Aga üldiselt teeme siin proovi ja laive, see on homebase.

Bändimees 2: See on sotsiaalkeskus. Kultuurikeskus. Noortel on siin võimalus teha kõvasid asju. Ülases toimuvad skeene üritused, samas on vahepeal teistsugust kraami ka. Ükskord oli hea üllatus. Tulime Paavlist, tõime pärast laivi varustust tagasi. Astusin sisse ja nägin, et käib mingi karaoke. Teised panid asjad maha, läksid koju, aga mina jäin ju loomulikult karaoket laulma.

Siin on suur meeskond, kõik tegelevad paljude eri asjadega. Ülase Fest ongi üritus, mille puhul kõik, kes aasta ringi asju ajavad, tulevad kokku ja teevad midagi suuremat. Olen Ülase kogukonnale väga tänulik. Paljudes kohtades on kindel etteantud žanr, mida mängida või viljeleda. Siin on koos paljud bändid, tehakse väga erinevat stuff’i, aga kõik hoiavad kokku. Alati tullakse kuulama ja ollakse vastuvõtlikud ka mitte nii pungile teemale. See on väga kokkuhoidev kogukond. Eks kõrvalt olen kuulnud, et vahel on ikka raskusi kogu selle ettevõtmise elus hoidmisega, aga seni, kuni on huvi ja rahvast – no nagu näha, on praegu rets rahvamass kohal –, saab asju teha. 

Ükskõik kui tuntud või hea bänd, ükskõik kui halb bänd, kogu aeg on rahvas platsis. Kõik on alati nõus tulema. Ma arvan, et väga paljude jaoks pole tähtis muusika ega üritus ise. Oluline on, et kogukond tuleb kokku ja teeb midagi koos.

Miks te Ülases käite? Sama hästi võiksite kodus telekat vaadata või telos istuda. Mida see teile annab? 

Punkar 1: Ülases käimine on nagu spaakülastus. On lõõgastav, et saab lihtsalt olla. Kui on näiteks raske nädal olnud, siis saab siia tulla ja lihtsalt mosh’ida ja tantsida ja…

Punkar 2: Elad välja, pärast kõik lihased valutavad ja siis korra istud maha ja lõõgastud.

Punkar 1: Higistad end täis, tuled õue, teed suitsu, jood õlut, lähed tagasi, higistad end jälle täis. Varem seda ei olnud, aga nüüd on hetki, kui hing jääb kinni, aga peab edasi panema. Mosh’id, toetad sõpru, muusikuid ja kogukonda. Nad on nii tublid. See kõik on nii ilus, nii tore ja päris. Puhkan ennast vaimselt välja, kui siin käin. 

Punkar 3: Ülase Fest on meile nagu AVR (augusti viimane reede – toim.) teistele inimestele. Pärast seda on suvi läbi. 

Punkar 1: Enne Ülase Festi on alati talgud. Kõik tulevad koristama. Klopime vaipu ja peseme põrandaid, teeme asjad korda. Olen käinud siin kolm aastat. Niikuinii laamendan siin ringi, võin sama hästi tulla ja need kaks päeva midagi kasulikku teha. On võimalik grillida ja värvida. Näe, üks sõber tegi selle seina, saab näo sisse panna. Siis oled nagu hunt inimese näoga, keegi saab pilti teha. Meil on nüüd raamatunurk, sealt võib raamatuid võtta ja lugeda. 
Punkar 3: Ülase talgutele tulek on nagu enne pidu sõbra juurde koristama minek, panete muusika peale ja hakkate koos küürima ja askeldama. Lõbus on.

Kuidas asjad Ülases käivad? Kes on oma jope ja kes võõras? Kust need kogukonna piirid jooksevad? 

Vaba hing: Käin siin, sest siin on ilmselgelt tuttavad, skeene, vabadus, sõbralikkus, ja kõik on oodatud – isegi need, kes ei ole täispungid. Ainsad, keda siia ei oodata, on inimesed, kes on teiste vastu vaenulikud. Ülase seltskond on hästi kirju ja kõik teevad, mida tahavad. Võin minna mosh’ima ja kanda, mida soovin. Võin ühe käega juua laudurit ja teisega longerot, võin kohvi või teed ka juua. Ma ei pea tegelt üldse midagi jooma. Kõigil on ülisuva.

Mujal nõutakse liiga palju seda, et peab hästi kohal olema. Siin ei pea. Võin minna keset üritust poodi, süüa nurga taga jogurtit. Siis rääkida kellegagi. Äkki lähen üldse minema, äkki homme ei tulegi tagasi. Äkki ikkagi tulen? Võin vabalt tulla kohale ka enne festivali algust, vaadata, kes siia eilsest jäänud on. Õhkkond on selles mõttes vaba – keegi ei oota kelleltki midagi, samas kõik on teretulnud.

Just vabadus on oluline, ka poliitiline vabadus. Praegu on esiplaanil Palestiinaga seonduv, aga ka inimõigused laiemalt. Kuigi ma ise pole nii poliitiliselt laetud inimene, saan käia siin, sest nõustun sellega, mille eest Ülase kogukond seisab. Praegu on natside teema ka üleval, Ülase skeene on üks vähestest, kus normaalset inimest eristatakse tugevalt natsist. Ja siin on safe space, alati saab kellegi poole pöörduda, kui on mingi jama. Öelda, et jou, mul on probleem – pole vahet, kas see on keegi, kes on essat korda siin, mõni bändivend või Ülase omanik, igas olukorras tullakse appi. Ükskõik mis küsimusega võib alati peale lennata, alates sellest, et „mul pole suitsu”, kuni selleni, et „ma tulin just kõrvaltänavalt ja mingid tüübid hakkasid mind seal ahistama”. 
Ülasesse tulles tead juba ette, et pole vahet, kas keegi on 18 või 55, sigalakku täis või straight edge, kõik käituvad normaalselt ja on hästi abivalmid. Kedagi ei huvita, mis skeenest sa tuled: ole emo, punk, metalhead või keegi, kes tahab lihtsalt oma ema vastu mässata. Kui oled siin ja meiega, siis on kõik timm. Omavahel on hästi suur järelevalve ka. Muidugi inimesed joovad vahel üle, aga üle juuakse igal pool, ükskõik mis subkultuuris või sotsiaalses olukorras. Aga siin ei lasta kellelgi üksi kannatada. Kohe, kui on halb, nähakse ära ja tegeletakse – tuuakse vett, viiakse bäkkarisse pikali. Siin on hästi hoidev kogukond, isegi kui oled võõras. Kuniks oled okei inimene, käitud normaalselt, ongi kõik super.

Punk on tihedalt seotud feminismiga, samas on seksism sügavalt Eesti ühiskonda juurdunud. Kuidas on sellega skeenes? Kui palju energiat kulub, et end naisena kehtestada? 

Vokalist: See on nii keeruline teema, olen sellele väga palju mõelnud. Mind häirib, et ei ole üldse naiste bände. On küll koosseise, kus on naisi, aga neid on ainult maksimaalselt kaks või kolm, enamik on ikkagi läbinisti meeste bändid. Naised ei võta initsiatiivi, et mussi teha või midagi korraldada… Mina teen igast asju, võib-olla isegi liiga palju, ma ei tea, võib-olla ka mitte. Teen nii palju, kui saan, ja loodan, et olen sellega eeskujuks noorematele tüdrukutele.
On olnud ka seda, et mind ei võeta artistina tõsiselt. Näiteks läksime Pärnusse laivi tegema ja setlist’i maha pannes tuli keegi sinna ja ütles, et lava on ainult artistidele, ning üritas mind ära ajada. Ta ei saanud aru, et olen laulja. Selliseid asju ikka juhtub. Ühel laivil oli helimees räigelt nõme, rääkis minuga, nagu oleksin tita, aga teistega rääkis normaalselt. Üldiselt ma ei arva, et asi on nii hull kui mõnikümmend aastat tagasi. Suurem probleem on see, et naised ei kipu asju algatama. Võimalik, et nad kardavad, et negatiivsust ja seksismi on rohkem, kui seda tegelikult on.

Kust tulevad energia, ressurss ja inimesed, et DIY-punki teha? 

Helimees: Ülase on rokikoht, mida hoiab üleval kogukond – pole üht kindlat inimest, kes seda kõike veaks. Käib selline edasiandmine, näod vahetuvad üsna pidevalt ja loomulikult. Energia või inerts asjade tegemiseks tuleb sügavalt südamest: kui näed, et türa, siin on võimalus ülipalju lahedaid asju teha, siis teed ülipalju lahedaid asju. Siis tulevad uued näod, näevad, mida sa teed, ja hakkavad ka lahedaid asju tegema. Aga kõik on alati erinev, iga inimene on erinev. Üldsuund on ikkagi, et „rokk”, hehe. Siin tehakse muidu ka trenni, kunagi tehti näiteks joogat, aga peamiselt saadakse lihtsalt kokku ja pannakse tina.

Kuidas sa siin helimeheks hakkasid? 

Helimees: Juhtus nii, et eelmine helimees pidi Saksamaale kolima, samal ajal õppisin mina helivärki. Ta näitas mulle mingid asjad ette ja siis hakkasingi siin heli tegema, aina rohkem ja rohkem. Nüüd ongi kogu see tehnikavärk minu vastutada. See lihtsalt juhtus, ma ise ei tunne, et oleksin ennast siia surunud. Väga hea meelega teen. 

Aga festar on jällegi kogukonna värk. Meil on Tallinnas sitaks bände. Ülase Fest üritab kõiki kokku tuua, lähtudes põhimõttest, et kaks aastat järjest sama bändi ei kutsu, kuigi on ka erandeid. Ja majabändid on meil ka, kes siin proove teevad. Lisaks kohalikele esineb ülipalju välismaa bände. Kuulajaid on palju, aga nad pole päris peavoolu roki kuulajaskond. Ülasesse tulevad pidutsema ikkagi elukutselised haisejad.

Kas Ülase on alati selline koht olnud? 
Helimees: Alguses oli see ettevõtmine poliitilisem, korraldati raamatu-, poliitika- ja väitlusõhtuid ja sellist värki. Ja siis hakkasid konsad toimuma, nüüd ongi Ülase pigem laivikoht, aga ikkagi kogukonnakeskus ka. Peale laivide toimuvad näiteks õmblusklubid, hiljuti oli meil drag show. Kõik ideed on teretulnud. Kui kellelgi on mingi hea mõte, mida teha, siis võimalusi on.

Tallinna DIY-meka tekkelugu
Ülase Festi külastajatega rääkides ilmneb, et praegune põhi-honcho ja asjaajaja on Kristo. Leppisime Kristoga kohtumise kokku. Suitsuvine, kimchi-friikate, kriiskavate piiparite ja (peaaegu) ebameeldivalt valju Squarepusheri taustal sain teada nii mõndagi Tallinna DIY-pungiskeene arengust.

Kust Ülase alguse sai? Kas enne seda oli mingi teine koht või sündis Ülase tühja koha pealt? 

Kristo: Ei, see ei tekkinud tühja koha pealt. Kuna mina seda ei asutanud, siis kõike ma täpselt ei tea. Alguses oli Ülase seotud vasakpoolse punamusta liikumisega, mis oli kunagi päris jõuline. Korraldati näiteks demonstratsioone ja karusnahavastaseid aktsioone. 

Muusika vallas sai kõik alguse üle kümne aasta tagasi Keskturul asunud üliveidrast Reggae baarist. Reggae’ga polnud sel loomulikult mingit pistmist. Korraldati kontserte, asju ajasid inimesed, kes tegutsesid hiljem ka Ülases. Tuuritavad bändid käisid seal, kuna kuskil mujal polnud laive teha. Ühel hetkel pandi Reggae baar kinni ja oli uut kohta vaja. 

Siis kolitigi ümber Ülasesse. Alguses oli see ruum väga õudses seisus, palju oli remontida. Nüüd on kõik ümber ehitatud, näiteks seal, kus praegu on merch’i-lett, oli väike anarhistlik raamatukogu. Asja hoidsid käigus annetused ja kogukond. Muidugi toores talgutöö ka. Täiesti DIY-teema. Varem oli Ülases toimuv ideoloogilisem, näiteks anarhistlikud kongressid, kus välisdelegaadid käisid tänapäeva liikumisest rääkimas. Olid ka veganõhtusöögid, neid tehti eri korjanduste eesmärgil ja seal käisid väga fancy’d inimesed. Mõni neist annetas mingi viis sotti, sealtkaudu läksid heategevusse suured rahad. Eks me praegu proovime ka seda ideoloogilist poolt tagasi tuua, kui on võimalus inimesi või ettevõtmisi kaasata. Üldine eesmärk on muidugi noortele tegevust anda.

Kontsertide korraldamist alustasin umbkaudu aastal 2014. Koht avati küll 2011, aga tol ajal olin lihtsalt külastaja. Kui sain, siis muidugi abistasin ka, andsin ehituse vallas nõu jne. Aastal 2013 hakkasin oma bändiga pidevalt välismaa kollektiive soojendama. Kohalikus skeenes polnud lihtsalt peale Huiabella, Nailbite’i ja Sociasylumi üldse bände. 

Praegu on Ülase põhifookuseks bändiproovid ja laivid, aga alguses polnud meil pikki aastaid tehnikat. Siis tuli appi üks aktiivne anarhist. Teda ja tegelikult kõiki teisi häiris Ülase saund. Ülase oli kuulus oma külalislahkuse, aga ka ülisita saundi ja ülisita tehnika poolest. Kõik oli väga sitt ja väga kuulus. See anarhist annetas Ülasele kõlarid ja kaks Marshalli kabinetti. Üks bändimees ostis kidrapea ja see jäigi sinna kasutamiseks, see on tänase päevani seal. Mina kinkisin ka Ülasele ühe kidrapea. 

Tehnika oli kunagi täielik peavalu, iga kord pidi seda kuskilt rentima. Valdavalt rentisime Polymeri proovikast. Kõike pidi tassima sadu meetreid mööda Polymeri koridore, treppidest üles-alla, üles-alla ja siis üle hoovi. Lisaks pidime iga kord ühe kidravõimu eest 50 eurot maksma. Alguses polnud muidugi eriti bände, külastajaid polnud ka. Laivil võis vabalt juhtuda, et kohal on kümme inimest ja bändile peab oma taskust bensuraha maksma. Sellises olukorras oli 50 eurot võimu eest eelarvele täielik pauk. 

Sellest tulenevalt tekkis mõte teha bändiliikmetelt korjandus, selline poolkohustuslik osavõtumaks. Kui tahad teha Ülases proovi, maksad liikmemaksu. Varsti polnud enam tehnika ega arvete tasumisega probleeme. Laividega on alati nii, et üks on hea, teine halb, aga kuidagi jookseb alati nulli. Aga see oli kõik enne seda, kui noored meil käima hakkasid.

Kust need noored tulid ja kuidas nad nii andekad on?

Seda on ülikeeruline selgitada, kuidas nad nii head on. Aga noorte tulekuga Ülasesse on selline lugu, et hakkasime mõtlema, miks keegi Ülases ei käi. Teadsime, et toome kohale maailmaklassi bände. Isegi ei pidanud tooma, nad ise tulid. Linna vahel oli näha noori punke, aga mitte keegi neist ei käinud kunagi Ülases. Selgitasime välja, et neil oli mingite meie liikmetega beef, millel olid poliitilised tagamaad. Mõnel noorel punkaril oli eelarvamus, et anname neile molli, kui nad siia tulevad.

Sain kokku kahe noore tegijaga, et arutada, mis toimub ja miks noored hea asja maha magavad. Nad tulid, kutsusid oma sõbrad lihtsalt vaatama ja neile meeldis see, mida nad nägid. Kuu aega hiljem korraldasime sellele eelmisele perioodile mõeldes kontserdi „Paneme punkti”. Seal mängisid vanemad bändid Huiabella Fantastica ja Hõbekuul ning noorematest Skoone ja C.C. Kokku oli viis bändi, Zahir oli vist ka. Sinna tuli väga palju noori, muidugi mitte nii palju, kui neid hiljem liitus. Nii hakkas see laviin veerema, tuli hästi-hästi-hästi palju noori punke. Kuulati lahedat muusikat, mida tegid nii-öelda kahe bändi tuumikliikmed, ja lõpuks tahtsid kõik juba ise bändi teha. 

Kuidas nad nii head on, seda ma ei oska seletada. Praegu on nii, et sisuliselt igaüks, kes teeb bändi, ongi juba parem kui vanad tegijad. Vanade tüüpide tehnilised oskused jäävad neile puhtfüüsiliselt alla. Kui kunagi oli skeenes rohkem macho’t ja robustset lähenemist, siis nüüd on  täiesti teistmoodi, kõik on muutunud. Enam ei kakelda nii palju kui varem.

Meie lauda istus vahepeal Tallinna kõige pungim burksimeister, kes võttis skeene seisu tabavalt kokku: „Muss on nii heaks läinud, et enam pole aega kakelda.”

Hardcore-punk avalikus linnaruumis

Lõpuks rääkis Kristo mulle saladuse: „Skoone teeb pühapäeval bastioni otsas laivi, tule ja vaata.” Tegu on Ülase skeene ühe kuulsaima bändiga, paaril bändiliikmel on kogukonnas kandev roll. Kirjutasin bändipoistele: „Kuulge, tohib ma tulen jõlgun teil natuke enne ja pärast laivi sabas?” Sain vastuse: „Ah, mis laiv? Meil pole midagi kindlat plaanis.” Kes mulle siis käojaani ajas, Kristo või bändipoisid? Äkki olen lihtsalt seriously uncool, ajakirjanik ka pealekauba. Tulen kohale, lasen pilti teha ja homme vaatab Müürilehe veebist vastu  pealkiri „PIINLIK! Kümme tuntud eesti muusikut, kes Skoone bastionil põõsasse pissisid (kl 10.37 lisatud peaministri kommentaar)”. 

Järgmine hommik ärkan üles ja näen, et üks teine bändiliige on jaganud oma story’s: „Tulge pühapäeval Skoone bastionile laivile.” No sõitke seenele! Natuke hiljem sain aru, et ka bändiliikmed ise ei teadnud laivi toimumisest ette, avaliku ürituse korraldamise luba väljastati ootamatult kiiresti. Vot see on DIY järgmine tase. Toores energia, kõik on pidevas liikumises ja spontaanne. 

Lähen enne laivi algust kohale ja aitan poistel tehnikat üles panna. Kuskilt on saadud genekas, kuskilt kõlarid. Märksõnadeks on rendikaubiku, juhiloa ja sõprade olemasolu. „Oi, statiivid ja särgid jäid ju maha.” Sõidame bassimehega Ülasesse statiividele ja särkidele järele. Kohale jõudes saame aru, et võtmed jäid maha. DIY, baby! Mõni aeg hiljem jõuame statiivide ja särkidega Skoone bastionile tagasi. Kohal on ka publik. Vanakooli legend kodanik V seisab poiste ees ja dirigeerib: „Nonii, üks, kaks, kolm! Hakkame mängima!” Laivini on kaks tundi, tehnika pole veel isegi vooluvõrgus, bändiliikmed seisavad, kaablid näpus, ja irvitavad. Kodanik V ohkab, istub maha ja teatab: „No mis kuradi sitt see nüüd siis on, hakaku mängima juba.” Õhus on ootusärevust. 
Laivi ennast on keeruline sõnadega kokku võtta. Bänd pani tehnika üles mänguväljakule, publik ja mosh pit olid rulapargis. Jällegi, kuskilt saabus bändi kuulama mitusada inimest, nende hulgas Eesti alternatiivi koorekiht, meie punkmuusika ladvik ja superfännidest noored. Ürituse võlu seisnes selles, et Skoone viskas kõik laivide mängureeglid aknast välja. Laivi ei pea korraldama rokiklubis, soojendaja ei pea tingimata alustama kell 22, peaesineja ei pea kell 23 mängima. Kuskil pole kirjas, et pärast laivi tuleb suitsuruumis istuda ja õlleklaase ümber ajada. Albumi esikas võib toimuda mänguväljakul pühapäeval kell neli. Kogemus on palju vahetum, fookuses on sõbrad, skeene ja muusika, mitte baarilett või suitsuruum.

Mõttekoht kohalikule kultuurimaastikule

Loodan siiralt, et teised subkultuurid võtavad DIY-punkaritelt õppust. Näiteks klubikultuur on oma mallidesse kinni jäänud, DJdel ja promootoritel on silme ees dollarimärgid, ürituste sisu jääb tihtipeale teisejärguliseks. Elektroonilise muusika fännid ei tule kolm päeva enne reivi algust põrandaid pesema ja tehnikat tassima, klubiskeenes on korraldajate ja publiku vahel teenusepakkuja ja tarbija suhe. Publik tuleb kohale, käed taskus, lahkub, käed taskus, ja tunneb, et käis midagi tarbimas. 

DIY ja kogukondlikkusega kaasneb sootuks teistsugune lähenemine: inimesed tulevad kohale, et olla osa millestki suuremast. Ülase noored teevad maailmatasemel muusikat, aga bändiliikmed ei kõvata ega pooseta nagu Instagrami-DJd enne D3 või HALLi keikal järjekordselt kellegi teise tehtud muusika mängimist. Kõik on samal tasandil – külastajad, korraldajad ja artistid on üks suur kogukond, keda ei eralda üksteisest bäkkari sametköied ja aristokraatlikult üleolevad pilgud. Kui poleks publikut, mängiks bänd tühjale saalile. Kui poleks bändi, nokiks publik tühjas saalis nina ja peaks ajaveetmiseks kabet või kulli mängima. DIY-skeene saab aru, et hea ürituse tagab see, kui kõik on võrdsel positsioonil ja kõiki hinnatakse. Ja kui kõiki hinnatakse, tulevad inimesed igas olukorras appi. Seesugune kogukondlik lähenemine aitab kindlasti kaasa sellele, et muusika ja üritused on külastajatele lähemal, suurema emotsionaalse laetusega. Ise tehtud, hästi tehtud. 

Tehke järele. Internet võimaldab, sotsmeedia võimaldab. Linn võimaldab. Kui techno– ja house’i-rahvas oleks sama julge kui punkarid, võiks iga huviline laupäeva pärastlõunal Snelli tiigi äärest mõne päevareivi leida. Küsimus on selles, kas teised subkultuurid on piisavalt julged, et olla ausad. Kas teistes subkultuurides on olulised subkultuur ja kogukond või on põhirõhk iseenda haipimisel, papi taskusse kühveldamisel ja selfitamisel? Mõttekoht.