„Bassikarkass” võtab vaatluse alla Interlüüdi helisüsteemi, mis valmis möödunud suvel Noblessneri lähedal asuvates garaažides. Soundsystem’i autorid avavad selle tekkelugu, rõõme ja valusid ning iseehitatud helisüsteemide kultuuri tulevikku Tallinna linnaruumis. 

Eelmises lehes vaatlesime Balta Hi-Fi-süsteemi ja selle ehitamisprotsessi. Selles numbris tutvume Interlüüdi grupeeringuga, kes on samuti oma kätega helisüsteemi ehitanud. Kaks arhitekti, kaks sisearhitekti ja moedisainer panid seljad kokku ning otsustasid vaadata klubikultuuri läbi linnaruumi, arhitektuuri ja liikuvuse prisma. Selle tulemusel valminud helisüsteem oli sel suvel üleval Noblessneri lähistel garaažikompleksis ja praegu on see ühe grupeeringu liikme elutoas talvekorteris. Oma tulevikuplaanidest, helisüsteemi ehitamise võludest ja valudest, linnaplaneeringust ja klubikultuurist räägivad Interlüüdi liikmed Allan, Anett, Elisabeth, Katriin ja Roger. 

Kust tuli arhitektidel idee ehitada maja asemel kõlarid? 

Osa meist on käinud alternatiivarhitektuuri kogukonnaüritustel, kus räägitakse DIY-kultuurist ja sellest, kuidas võimalikult väheste rahaliste vahenditega arhitektuuri teha. Selles vaimus hakkasime otsima ruume, kus saaks viia ellu midagi huvitavat, pidusid, üritusi ja nii edasi. Lähenesime asjale üsnagi arhitektuuri ja ruumilisuse vaatenurgast. Jõudsime järelduseni, et keskenduda võiks just peokorralduse tehnilisele küljele. Olemas võiks olla pidude korraldamiseks vajalik nii-öelda tööriistakast, et saaks igal hetkel vabalt tegutseda. Kui edasi mõtlesime, saime aru, et ruumi asemel võiks alustada helisüsteemist, mis võiks olla kõikvõimalike ürituste nurgakiviks. Sellest kujuneb koha süda ja seda ümbritsev ruum võib muutuda, seda ruumi saab ümber mõtestada. Taipasime, et niiviisi saame otsida linnaruumis eri kohti, mida aktiveerida. Me ei peaks jääma kinni mingi kindla ruumi piiridesse. 

Suur osa motivatsioonist oli ehitusrõõm – tahtsime ise oma kätega midagi luua. Meie eesmärgiks sai korraldada workshop, mille käigus helisüsteem nullist sajani valmis teha. Tegime üleskutse, et teised huvilised saaksid ka käe külge panna ja ise seda protsessi kogeda. Ja inimesed tulidki kohale, ehitasime koos süsteemi valmis. Just protsess ise pakkus palju rõõmu, sellele kulus suur osa möödunud suvest. Ja niimoodi hakkasimegi koos kõlareid ehitama. Kalarannas on ühes garaažikompleksis juba mõnda aega väike arhitektide punt tegutsenud ja saime Margus Tammikult kasutamiseks kolm garaaži. Tema on seal umbkaudu viis aastat toimetanud ja kasutab neid töökojana. Alguses töötasime seal, hiljem kolisime teise garaaži ümber, kus pärast ka üritusi tegime.

Ruumi asemel võiks alustada helisüsteemist, mis võiks olla kõikvõimalike ürituste nurgakiviks. Sellest kujuneb koha süda ja seda ümbritsev ruum võib muutuda, seda ruumi saab ümber mõtestada.

Kuidas tudengid siis kõlarid valmis tegid? 

Workshop’iga alustasime nii, et panime Instasse kuulutuse ja saatsime EKA meililisti info. Ja sealt tuli huvilisi kohale. Esimesed paar päeva vahtisime jooniseid. Püüdsime välja mõelda, mida mingi asi teeb, mida ei tee ja mida ideaalis peaks tegema. Kui joonised olid selged, siis sai tööle hakata. Hommikuti tulime kõik garaaži, ehitasime kõlareid, panime elemente kokku. Alguses proovisime aru saada, mida kujutab endast näiteks kõlarikaabli kokkupanek – milline peab olema kaabli ots, milline kaabel ise. Suur osa aurust läks materjalide otsimisele. Näiteks leidsime mingi hetk, et DEPOst saab kaableid, millest saab ise kõlaritele sobilikke juhtmeid teha. Käisime siis nendel järel ja hakkasime tegema. Helitehnilised vidinad tellisime aga Saksamaalt.

Vineerijupid lõikasime välja ühe liikme isa juures, kes meile appi tuli (shout-out, Sven!), aga kõike seal lõigata ei saanud, mõned detailid pidime garaažis käsitsi välja saagima ja kohapeal valmis meisterdama. Ja eks siis proovisime kõik kokku panna. Roger käis mõni aeg tagasi Sheffieldis töötoas, kust ta sai helisüsteemide ehitamise kogemuse. Meil oli abis ka üks erasmuslane Nand, kes on pärit Belgiast. Tema oli samuti varem helisüsteeme ehitanud, protsessi käigus oli Rogeri ja Nandi teadmistest väga palju abi.

Lõpupoole läks muidugi spurdiks. Inimesed hakkasid esimesele peole juba kohale jõudma, kui meie alles ülemisi kõlareid kokku panime. Saime aru, et pooled kaablid ei tööta, need olid valesti ühendatud. Inimesed tulid kohale, kõik olid muidugi väga heas tujus, väga toetavad, ning mõned peokülalised aitasidki meil sealsamas seda viimast otsa ehitada. Kiirustades suutsime kohe ühe draiveri ka ära lõhkuda. Võtsime Facebook Marketplace’i lahti, leidsime kellegi reklaami, kes kõlareid parandab. Viisime draiveri siis tema töökotta, mis asus Lasnamäel ühe Maxima alumisel korrusel väikeses boksis, kus ta selle korda tegi. Selliseid asju juhtub ka, kogu protsess ongi katse-eksituse meetodile üles ehitatud.

Kõige keerulisem on süsteemi kasutama õppida. Paberil on olemas joonised, kast on koos, aga kõlaritest ei tule heli. Esimesena saimegi tööle kick’id. Üritasime siis võimenditest ja DSPst heli välja saada, aga selle eelduseks on teadmine, millest need üldse koosnevad ja kuidas need on seadistatud. Seda tausta meil muidugi polnud. Hakkasime kõike lahti võtma, veakohta otsima. Sellise diagnostika või läbivaatuse käigus saabki selgeks, mis element mida teeb, kuidas tekib kõlarisse heli ja kuidas see kõlarist välja tuleb.

Kuidas garaažipidudega läks? 

Meil oli seal tormiseid pidusid ka. Ja olgugi et meil oli garaaži juures püsti üks hästi suur telk, ei aidanud isegi see. Vihm rikkus suve lõpu ikkagi ära. Aga kui ilm oli ilus, siis oli elu ilus. Mõnus peesitamine. Ei taha ära sõnuda, aga helikaebusi ka ei olnud. Keegi ütles küll, et meie helisüsteemi oli Kalamaja teise otsa kuulda, aga kaebusi ei tulnud.

Garaažis ürituste korraldamine pole aga nii lihtne, kui pealtnäha paistab. Tuleb välja, et garaažidel on tugev ühistu. Naabrid on väga-väga harjunud oma eluviisi ja reeglitega, millest meie enne ettevõtmist muidugi teadlikud ei olnud. Naabritega oli väga palju läbirääkimisi ja tagantjärele vaadates ei osanud me ise oma tegevust ja vajadusi kõige paremini kommunikeerida. Garaažikultuur on Tallinnas ikkagi au sees ja sealsed inimesed on tihtipeale 20 aastat oma garaažides tegutsenud, meie olime seal uustulnukad. Aga kõik ei olnud tingimata negatiivne, näiteks oli meil üks väga tore naaber Ivan, kes laenas meile isegi akutrelli. Ja lisaks tekkis meil tänu üritustele ka omaette kogukond. Päris paljud tulid sotsmeedias jagatu peale kohale ja jäidki käima, tulid peaaegu igale üritusele. Oli tuttavaid nägusid ja inimesi, keda me varem ei teadnud. Kindlasti aitas kaasa see, et korraldasime nii-öelda open-decks-pidusid, kus iga huviline sai DJ-pulti ronida ja muusikat mängida. Kogu sellest garaažiühistust kujunes mõnes mõttes välja linnaruumi makett, hästi väikesel skaalal. Nagu miniatuurne kvartal või nii.

Helisüsteem on valmis. Kas nüüd hakkate linnaruumi aktiveerima? 

See on järgmine samm. Suve alguses olime muidugi väga ambitsioonikad. Tahtsime kõik ülikiiresti valmis ehitada, igal pool pop-up-klubiüritusi korraldada. Võtsime juba eos eri kohtadega ühendust, näiteks Kalaturu ja Lennusadamaga, kes olid meie plaanidest vägagi huvitatud. Aga siis said kõlarid valmis ja meile jõudis kohale, et need on ikka päris rasked asjad. Paar korda oleme neid teisele korrusele tassinud küll, lihtne see kindlasti pole. Ja puhtast õhust nad häält ei tee, kõlarid on nõudlikud, tahavad elektrit ja varjualust. Ja muidugi kõige märgilisem on see, et kogu meie tiimis pole kellelgi juhiluba. Pool suve oli lihtsalt üks suur nurumine: „Palun tule transpordiga appi!” Ja inimesed tulidki! Saime aru, et kogukond on tegelikult päris tugev, pereliikmed ja sõbrad aitasid meil päevade viisi kaubikuga ringi sõita. Koos nendega saime hakkama, on tore teada, et meil selline tugivõrgustik on. 

Kui gentrifikatsiooni probleem on see, et sellest jääb alati jälg maha, siis meie oma tegevusega otsest füüsilist jälge ei jäta. See jälg jääb pildina mällu.

Ürituste korraldamisega seoses oleme pidevalt silmi lahti hoidnud. Üldiselt on meie soov leida linnaruumis absurdseid kohti, kus pidusid teha, kuhu need kõlarid mõneks ürituseks püsti panna. Aga eks selline nomaadlik lähenemine on keeruline. Garaažides juhtus meil näiteks see, et kõlareid tööle pannes lõime kohe korgid välja. Kutsusime kohale tuttava elektriku, kes vaatas sealses nõukaaegses elektrikilbis ringi, otsis viga ja proovis seda parandada. Meie tahtsime kõlarid lihtsalt tööle saada. Tuli välja, et elektrisüsteem oli pärit aastast 1957 ja oli säilinud suhteliselt puutumata kujul. Aga lõpuks saime asja tööle ja ise ka targemaks. 

Nüüd, kui süsteem on valmis, saame vaadata ja mõtiskleda, kuidas kõike paremaks teha. Näiteks suvel tegime esimest korda ürituse, kus esines live-bänd. See oli omaette teema, mida pidi nuputama. Ja üks tuttav helimees käis ka kuulamas, ütles, et idee poolest kõlab hästi, aga natuke piniseb. Seesugune sisend on väga tore, sest ehitasime selle süsteemi ikkagi amatööridena, sisuliselt puhta tahtejõu pealt ilma suuremate eelnevate teadmisteta elektrist või heliinseneeriast.

Kas plaanite parkides ja parklates reive korraldada? 

Tallinnas on potentsiaalseid kohti korraldamiseks küll. Kuna kõlarid on idee poolest liigutatavad, saame teha ajutisi üritusi, mis toovad eri kohtadesse elu ja liikuvust. Üldises plaanis luuakse meie linnaruumi ilusaid, vaikseid, võimalikult mittelärmakaid kohti. Aga lärm on linna osa, seda kontseptsiooni on vaja inimestele rohkem tutvustada. Protsessi käigus jäi mulje, et inimesed ei ole sellele tingimata nii vastu, kui pealtnäha tundub. Ööelu on olemuselt ebastabiilne ja liikuv, ruum võiks ka selle omaks võtta. Kindlasti ei käi sinna alla see, et paneme kellegi kortermaja kõrvale kolmeks kuuks räige klubi püsti. Ajutise ebamugavuse ja ühekordsete üritustega on inimesed aga suurema tõenäosusega nõus leppima. Tallinnas ollakse üldiselt lärmi suhtes vaenulikud ja sellest tulenevalt on ka näiteks klubidel väga raske, aga kui ennast nii-öelda ajutisena tituleerida ja pidevalt ringi liikuda, on võimalik suuremaid probleeme vältida. Linnaruumis on mitmesuguseid „ajutisusi”. Meie tegutseme oma grupeeringuga ikkagi ekstreemses ajutisuses, nädalavahetuses. Ideaalis läheme kohale, tegutseme õhtu-kaks ja lahkudes jätame koha täpselt selliseks, nagu see oli enne meid. Garaažidega läks tegelikult samamoodi. Kui gentrifikatsiooni probleem on see, et sellest jääb alati jälg maha, siis meie oma tegevusega otsest füüsilist jälge ei jäta. See jälg jääb pildina mällu. 

 Üldises plaanis luuakse meie linnaruumi ilusaid, vaikseid, võimalikult mittelärmakaid kohti. Aga lärm on linna osa, seda kontseptsiooni on vaja inimestele rohkem tutvustada.

Linnaruumis on mõnes mõttes mõrad sees. Kui vaadata seda, kus me suvel tegutsesime, siis see koht on ju Volta ja Noblessneri vahel, überkallis, üliarendatud ala. Ja ikkagi on seal vahel mingisugused garaažid. Selliseid mõrasid on rohkelt. Lennujaama ümbrus, kus on niigi palju müra. Ja eri tööstuspiirkonnad, kus tööstust enam pole ja uuselamud pole veel üles kerkinud. Ja näiteks Polümeeri kvartal, kus on paarkümmend aastat igasugused väiksed kohad tegutsenud. See on eraomandis ja omanik on selle mingis mõttes ajakapslisse toppinud. Selliseid kohti on vanalinnas, Viimsis, tegelikult igal pool. Ajutised kohad on ka näiteks ehitusplatsid või alad, kuhu kavatsetakse tulevikus mõni suurem planeering teha. Mereäärne promenaadiala on juba aastaid seisnud, protsessid käivad, kuid pole ennast veel füüsiliselt manifesteerinud. Kasutust pole, aga võimalusi tegutsemiseks on küll ja veel, eriti kui teha midagi pop-up-põhimõttel – siis ei jää kellelegi jalgu ka. Seal tekib muidugi olukord, kus tuleb lihtsalt maaomanikuga läbi rääkida. 

Üks põhjus, miks üldse helisüsteem ehitada, oli ka see, et tahtsime seada küsimuse alla pidude DJ-keskse ruumipaigutuse. Soundsystem-kultuuris on tihti sellised peod, kus inimesed on näoga helisüsteemi poole ja on rohkem sotsiaalsed, kõik ei jõllita poodiumi otsas seisvat DJd. See sotsiaalne aspekt on väga tähtis ja loodetavasti tuuakse seda tulevikus Eestis ka rohkem välja. Tantsupõrand on miski, millega katsetada. Kuidas mõjutab kõlarite või DJ-puldi paigutus seda, mismoodi inimesed ruumis käituvad? Kuidas ruumikasutusega hierarhiaid murda, ümber kujundada? Praegu on küll selline tunne, et lähed Tallinnas peole ja DJ on täielik kunn. Aga tantsupõrand võib kanda oma olemuses midagi palju rohkemat. demoClubis oli näiteks suur tünnilõke keset õue, mis muutus klubiõhtutel domineerivaks elemendiks, mille ümber rahvas alati kogunes. See polnud küll tantsupõrand, aga selliseid nähtusi vaadates saab aru, et ka tantsupõrandaga on võimalik mängida. Tantsupõrandat võib vaadata nagu mänguväljakut.