CECILIA debüütalbum „SULL&FEIM” püüab end asetada moodsa popi närvilisse keskmesse, kuid mitte kõige edukamalt.

★★☆☆☆

Debüütalbumi eesmärk tutvustada meile uut artisti jääb täitmata, tulemuseks on hoopis juba ammu popmuusikas ringelnud elementide peegeldus. Pea iga pala kohal hõljub ja karjub Charli XCXi esteetiline vari, ilmselgelt on temast kõvasti šnitti võetud. Möödunud brat-suve võimsat lainet CECILIA aga saavutada ei suuda, kuigi kirjutamisprotsessi on kaasatud ka kohaliku hyperpop’i kõrgliigasse kuuluv Manna.

„SULL&FEIM” püüab olla korraga kõike: provokatiivne, haavatav ja manifestlik tümakas. Probleem peitubki ülekülluses. Album üritab teha liiga palju ajal, mil need võtted on juba oma teravuse minetanud. Lood „KES SULLE HAIGET TEGI” ja „AAMEN” on oma kõlalt ja hoiakult agressiivselt tänased, kuid ilma isikliku filtrita muutuvad need kiiresti anonüümseks. Nende emotsionaalne tuum jääb sageli vormi raamidesse kinni, sisu oleks justkui produktsiooni ja referentside virvarri takerdunud ning tahaplaanile unustatud.

Siiski on 12 palast koosneval kauamängival üks omamoodi kummaline potentsiaal: see mõjub nagu ajakapsel, mis ei kuulu päriselt olevikku. On vägagi tõenäoline, et paari generatsiooni pärast kuulatakse neid lugusid juba iroonilise muige ja teatava nostalgilise distantsiga, umbes samamoodi nagu praegu Nexust või Dynaminti. Minu panused ongi eelkõige enne nimetatud paladel. Loos „RINGIRATAST” teeb üllatusena kaasa Grete Kuld, ent viraalse võimekusega koostöö tulemus on kahjuks sama meeldejääv kui kunagise ilmatüdruku varasem repertuaar.

„SULL&FEIM” ei ole läbikukkumine, vaid kerge möödalask. See on album, mis tahab väga kuhugi kuuluda, kuid ei julge päriselt otsustada, kuhu. Selles otsustamatuses kaob ka CECILIA ise – hääl, keda oleks tegelikult huvitav kuulda.