„Llewyn Davise ballaad” („Inside Llewyn Davis”) 2013, USA. Režissöörid/stsenaristid Joel Coen ja Ethan Coen, osades Oscar Isaac, Carey Mulligan, Justin Timberlake, Adam Driver, John Goodman. 104 min.

Paljud filmisõbrad on ilmselt lugenud teisi pakkumisi kõrvale viskavatest ja muidu nahast välja pugevatest näitlejatest, kes on kõigeks valmis, et Joel ja Ethan Coeniga koos töötada. Kultusliku maine omandanud lavastajatest-stsenaristidest vennad on muutunud sedavõrd võimsaks institutsiooniks, et Bill Murray olevat legendaarseks läbikukkumiseks kujunenud lastefilmi „Garfield” võtnud vastu osalt seetõttu, et nägi käsikirja autori real Joel Coheni nime.

Oscar Isaac õnneks samasuguse konksu otsa ei langenud. Seni võrdlemisi tundmatu teise või kolmanda järgu kuulsuse staatuses olnud mees teeb pea kahetunnises kurbmängus nimitegelasest folkmuusikuna läbilöögi möödunud filmiaasta hiidude sekka. Auhinnahooajal kriminaalselt tähelepanuta jäänud film räägib lõdvalt seotud loo Llewyni uitamisest 60-date New Yorgis. Ta püüab edutult taas lõkkele puhuda pärast üht hittsinglit mehe enda kompleksse ja ülbe iseloomu tõttu rentsli suunas liikuvat karjääri.

Kõigi võimaluste maailmas elavate Coenite filmograafia kõige muljetavaldavamaks jooneks on tõik, et nad on suutnud küünilise stuudiosüsteemi ja keeruliste rahastusprotsesside kiuste luua filme pea kompromissitu isikupärasusega. Enamik seda endale lubada ei saa ja enamikust ei saa ka kummardatud kuulsusi. Eks peegeldagi Llewyni lugu saatuse, juhuse, õnne, talendi ja kõigi muude asjaolude keerulist kompotti, mis määratud osaks saama üksikutele.

Lisaks kuulsuseotsingule on läbivaks teemaks küsimus, kas peategelane siis ikkagi on andekas või ei ole. Isaac on Llewynina korraga ebameeldivalt isekas ja kaastunnet tekitavalt eksinud. Kerge hukka mõista ja raske mõista. Temas on tunda nii peletavat enesekesksust kui sügavat maailmavalu, millele lisab traagikat tema endise bändikaaslase enesetapp. Jääb vaataja otsustada, kas Llewyn on mõistmiseta jääv talent või lihtsalt tahab väga seda olla.

Ebakindlam lavastaja tunneks ilmselt vajadust see kõik põgusaltsõnastatava moraaliga kokku siduda. Coenid ei anna see-eest lihtsaid vastuseid. Vendade pihta kõige sagedamini suunatud kriitikanooleks on olnud nende loomingu teatav kalkus ja misantroopia, hoolimatus oma tegelaste suhtes ja ei saa öelda, et „Llewyn Davise ballaad” sellisest iseloomustusest päris prii oleks. Sellegipoolest ei paista nad vaatlema oma järjekordset armutu saatuse mängukanni mitte parastavalt, vaid siira kahjutundega. Seetõttu on ilmselt tegu ka vendade ühe kõige avatuma ja ligipääsetavama filmiga. Viimasest väitest ei tasu end siiski eksitada lasta – tegu pole ka kaugeltki mingi klassikalise publikulemmiku, vaid rohkem ikkagi sombuse ja rangelt eneseteadliku autorifilmiga.

Kui mõningad pretensioonikamad toonid ei meeldi ning psühholoogiline analüüs huvi ei paku, siis tasub lisaks ära mainida, et filmis on oluline roll maailma kõige lahedamal oranžil kassil (kes ei ole eelmainitud Garfield!). Ja nii visuaal kui eriti muusika on oivalised – klassikatõlgendus „Fare Thee Well (Dink’s Song)” jääb minu jaoks eelmise aasta kõige liigutavamaks looks.

Pärast menu Cannes’is ei läinud film paljudele kriitikutele peale kaugeltki nii hästi kui Coenite eelmised, valdavas osas eranditult jumaldatud taiesed. Mina, nagu ehk juba aru saite, nautisin igatahes otsast lõpuni. On nukker ja on vaimukas korraga. Ja oma kummastaval kombel kosutab läbi kõigi Llewyni raskuste hinge. Soovitan.

Sõpruse muusikafilmide nädal kestab kuni 17. aprillini ja toob ekraanile nii vanemaid kinokunsti pärleid kui ka värskeid väärtfilme. „Llewyn Davise ballaad” linastub homme, 14. aprillil kell 19.00.