Olgu selleks 80ndate disko, acid, industriaal, Argentina kirbukatelt leitud muusikalised veidrused või midagi viiendat – Born To Bangi nime all nii DJ kui ka produtsendina tegutseval Lauri Lemberil jätkub teravat kõrva mitmel rindel. Oma maitset jagab ta sama eklektilisel peol Off-Kilter või pakub indulgentsi pühapäevastele pidutsejatele mõeldud Kiriku kaudu. Hiljuti andis ta välja ka esimese EP, kust võib leida muu hulgas nii kummituslikku techno’t kui ka vokaalpoppi.
Debüüt: 2007. aasta suvi, Root Downi nimeline funk’i, hiphopi ja trip hop’i pidu Haapsalus koos Lazy Antoni ja DJ Insightiga, millele järgnes kohe sari Hang the DJ Tallinnas. Nimeks oli mul siis Motherknowsbest.
Muusikas oluline: Helisageduste abiga on ehitatud megaliitseid templeid ja on võimalik muuta teadvusseisundit (kurgulaul, šamaanitrummid, isokroonilised helid, techno)… Neid asjaolusid silmas pidades oleks minu jaoks ideaalne muusikakuulamise kogemus sarnane stseeniga filmist „Perfume”, kus Jean-Baptiste Grenouille’ päästab valla THE lõhna. Energia, atmosfäär ja ehedus (usutavus) ja muidugi BÄNG on märksõnad, mis mind muusika juures köidavad.
Muusikas ebaoluline: Populaarsus… Keep it real or die trying!
Mida mängin: All skool music. Acid, rave, psych rock, new wave, 90ndate techno, industriaal, trance ja house… Uuest kraamist meeldivad praegu toodetav electro ja breaks. Omajagu on mul kotis italo’t ja dark wave’i ning suunurga kisub üles, kui saan setti mõne metal’i/hardcore’i loo sisse poetada. Klasse Recordings ja Lurid Music on kaks lemmikleibelit 2016. aasta kevadel.
Eredaimad mängumälestused: Üldiselt meeldivad mulle väiksemad ja intiimsemad üritused – sünnipäevad, afterparty’d, korteripeod, kuid ka viimastel pidudel EKKMi kohvikus ja UPSis on rahvaga mõnus side tekkinud. Aastavahetuse Kirik oli korralikult konksu otsast ära!
Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Billy Idol „White Wedding”
Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Salon – Zur wilden Renate Berliinis. Nr 1 klubi minu jaoks. Endine korterelamu, mis transformeerus orgaaniliselt hedonismi Mekaks. Puitpõrandalt ja mingist teisest ajastust sisekujunduselementidelt peegeldub heli, mis on piisavalt vali, et penetreerib igast su rakust läbi, kuid on samal ajal pehme. Kodune ja sõbralik atmosfäär, lõputult pimedaid ja vähem pimedaid nurgataguseid… See koht on nagu muinasjutust!
Guilty pleasure: Nu metal…
Alt üles vaatan…: Kõige ennekuulmatumate aardekastidega crate digger’itele, kes ühtlasi seda headust muljetavaldava tehnilise meisterlikkusega „peale panna” suudavad. Andrew Weatherall on jumal, DJ Hell peaingel, Luca Lozano Jeesus. Eakaaslastest on DJ Richard ning Darren Allen tegelased, keda igal võimalusel kuulama läheksin.
Viis klassikut:
Talk Talk „Spirit of Eden”
„Mezzanine de l’Alcazar, Volume 3” (erinevad esitajad)
Global Communication „Remotion: The Global Communication Remix Album”
Sensorama „Welcome Insel”
Danzig „Circle of Snakes”
Viis hetkekummitajat:
De Ambassade „Geen Genade”
The Rattler Proxy „Mother Goose”
Lena Muir „Experimental Product 1”
Antoni Maiovvi „Autoguerra”
Peeping Tom „Outraged Keyplayer”
Tehnilist: Kasutan tavaliselt grammofone ja CDJisid, kuid Tommy Cashi DJna tuuritades olen pidanud väga erinevates tingimustes hakkama saama. Võimalusel alati soundcheck’in. Arvutist või USBlt mängides hoiaksin MP3st pigem eemale. Tasub investeerida suurema mahutavusega USB-pulka või välisesse kõvakettasse, et WAV- või isegi FLAC-failid ära mahutada – vahe on tuntav. Vinüülide miksimisel on teinud mu elu oluliselt lihtsamaks plaatide organiseerimine ja sildistamine. Kasutan erinevat värvi kleepse, et märgistada teatud tempovahemikke. Nii tean, milliseid lugusid on võimalik beatmatch’ida ja milliseid mitte.
Lõppsõna: Viimased miksid (vt SoundCloud) on mul väga seinast seina ja ADHD, seega seks puhuks vorpisin koosluse, kus rõhk on sujuvusel ja terviklikkusel. Midagi sellist kuuleksid mind Kirikus või peo esimese DJna mängimas.
