Kui Siim Karro parasjagu EKA sisearhitektuuri magistriõpingute raames hullumeelseid projekte ellu ei vii, meisterdab ta hoopis helisid või annab oma selektsiooniga tuld plaadimängijatele. Vahel isegi nii tavatus situatsioonis, nagu seda on teereklaam köögisaare taga. „Siim on intelligentne inimene ja laia ampluaaga DJ. Kodus kuulan huviga, kuidas ja mis plaate ta mängib. Eredalt on meeles, kui lülitasime korteris kõik tuled kustu ja käiasime pimedas Huerco S.-i ja Lee Gamble’i LPsid. Siimuga on sellised juhtumised võimalikud,” ütleb DJ, muusik ja Siimu korterikaaslane Taavi-Peeter Liiv.

Siim Karro. Foto: Aleksander Kelpman

Debüüt: Umbes 2010. aastal ühel Morš Shopi peol. Ma ei tea, miks, aga mingil hetkel olin in da mix. Mängisin võõraste plaatidega, nii et iga uus lugu oli minu jaoks üllatus.

Muusikas oluline: „Amatöörlikkus” pole võib-olla kõige parem sõna, aga mulle tundub, et väga palju huvitavat juhtub just siis, kui produtsent hakkab puuduvate teadmiste või oskuste tõttu ise katsetama. Mida imelikum, seda parem.

Muusikas ebaoluline: Häirib, kui loos on ilma mõtteta tühjad käigud või soolod.

Mida mängin: Vaheldus on väga oluline. Proovin plaadikoti sisu võimalikult mitmekesisena hoida, aga põhja moodustab house-muusika.

Eredaimad mängumälestused: Meenub 2013. aasta Augustiunetus Pärnus, kus mängisime (Kristopher – toim.) Luigendiga ühel Supeluse tänava rõdul. Hea Pärnu vibe. Ruumiliselt ka päris huvitav – pole publikuga sellist kõrguste vahet rohkem suutnud saavutada.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Wamdue Kids „Memory and Forgetting”. Õpiksin sealt klaveriosa selgeks ja mängiksin selle ette. Kui setting on õige, hakkavad inimesed nutma.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Olen õnnelik, kui saan suvel looduses mängida. See pehme feedback’ita sound on lemmik!

Guilty pleasure: Vahel meeldib kuulata 70–80ndate lembemuusikat.

Alt üles vaatan…: Kõigile, kes suudavad luua omaenda käsitluse ja pidevalt areneda. Kui Mr. Tiesi viimasel Tallinnas käigul tema miksimist jälgisin, oli pärast päris abitu tunne.

Viis klassikut:
Wagon Christ „Shadows”
Petter „Some Polyphony”
Soul Capsule „Overcome”
Herbert „I Hadn’t Known (I Only Heard)”
Lynx „Call”

Viis hetkekummitajat:
World 2 World „Jupiter Jazz”
Yoshinori Hayashi „Playing”
Rex Ilusivii „Nabor na postelji”
Pink Industry „State of Grace”
Basic Rhythm „Raw Basics”

Tehnilist: Eelistan vinüüle, sest siis tekib lugudega parem side ja saab muusikat vahetumalt katsuda. Pulgad on ka alati kaasas.

Lõppsõna: Vähem eelarvamusi, rohkem avatud meelt.

Kuula lisaks Siimu SoundCloudist.