2010. aastal Helsingist Tallinnasse laienenud festival DocPoint Tallinn toob 30. jaanuarist 3. veebruarini Sõpruses, Artises ja Tartu Elektriteatris publiku ette maailma dokiparemiku.

Aastate jooksul on festival näidanud sadu filme kõikjalt maailmast – auhinnavõitjaid, uusi talente, provotseerivaid piiriületajaid – ning esitlenud esmakordselt vaatajatele kümneid uusi Eesti dokumentaalfilme.

Tänavu linastub festivalil kokku 45 linateost. Mitmete tuntud suurfestivalide auhinnafilmidena linastuvad Sundance’i võidufilm ja tänavune Oscari nominent „Hale’i maakond hommikul, õhtul”, Amsterdami IDFA žürii auhinna võitnud pingeline pommifilm „Demineerija”, samast publiku auhinnaga koju läinud koomiline kahe venna mõõduvõtt „Ära ole tropp”, Santiago tänavakoerte elu jälgiv „Los Reyes” ning lühi- ja keskmise pikkusega filmiprogrammide võitjad „Kirjutasin alla” ning „Summa”. Samuti on kavas poeetiline põgenikelugu, Tribeca parima doki preemia laureaat, „Näljaste vaimude saar”.

DocPoint Tallinn toob avafilmina traditsiooniliselt välja uue Eesti filmi, milleks on seekord Marko Raadi „Matusepäevikud” – usust, elust ja surmast läbi kolme Torontos teeniva välis-Eesti pastori rääkiva loo. Minna Hindi ja Meelis Muhu „Jagada või mitte jagada” räägib ühe välismaa mehe idealistlikust katsest luua Eestis kapitalismitsüklist väljaspool tegutsev kogukond. Eeva Mägi on aga Saaremaal üles võtnud isiklik-poeetilise lühifilmi „Süda Sõrve sääres”. Esmakordselt on laiema avalikkuse ees Mark Soosaare juba 1981. aastal valminud mängulise vormiga 10-minutiline „Viimne tervitus”. Lisaks leidub kavas teisigi positiivseid kodumaiseid filmiüllatusi nii lähiminevikust kui klassikavallast.

Samuti on külla oodata vene dokumentalisti Viktor Kossakovskit, kes kuulub maailma vaieldamatute tippude hulka. Kossakovski esitleb Tallinnas ka oma viimast filmi „Aquarela” – veest rääkiva meeli raputava ja pea tervet maakera hõlmava odüsseia, mis taandab inimese väikseks sipelgaks vee-elemendi võimsuse ees.

Tuntud tegijaid on tema kõrval veelgi. 2011. aastal DocPointi külastanud Helena Třeštíková „Ühe abielu lugu” jälgib tema filmidele omaselt üht perekonda koguni 38 aasta vältel, maestro Werner Herzog on seekord teinud meiegi lähiajalugu puudutava filmi „Kohtumised Gorbatšoviga”, šveitslase Christian Frei „Genesis 2.0” süübib kloonimisse läbi mammutite kauge mineviku ning veidi düstoopilisena kõlava tehnotuleviku, ning austerlase Nikolaus Geyrhalteri „Piiritara” räägib tragikoomilise loo Austria ja Itaalia piirile planeeritud traataiajupi ümber toimuvast.

Nagu ikka on festivalil võimalus kohtuda mitmete režissööride ning filmitavatega lähiriikidest Bangladeshi ja Kanadani, kes on valmis tooma oma filmidele vastuseid või tekitama veelgi küsimusi.

Lisainfot leiad DocPointi kodulehelt.