Duo Ruut on kui eesti pärimuskultuuri suursaadik vastuolulisel digiajastul. Nende uus kauamängiv tõotab olla meeldiv ka neile, kes folki ei fänna.

★★★★★

Maailm lausa ihkab killukesi meie pärimusmuusikast. Parimat eksporti on teinud viimasel kümnendil sellised kooslused nagu Maarja Nuut, Puuluup, Trad.Attack! ning muidugi Duo Ruut. Hiljuti ilmunud album „Ilmateade” on eesti muusikas kvaliteedihüpe, mida on märganud teiste hulgas näiteks mainekas Briti väljaanne The Guardian.

„Ilmateade” on seisundimuusika, mis manab kaadreid aastaaegadest. Retk läbi emotsioonide ja kahe noore muusiku kandlemeisterlikkuse. Loominguline küpsus suunab kuulajaid tajuma – ennast, teisi, loodust, müütilisust. Juba esimesed noodid võrgutavad, „Intro” juhatab uduloori kuduma, minimalistlikus hallikarva kihilises kuues pala „Udu” on ood eestlusele. „Vastlalaul” koos nu-folkbändiga Puuluup pakub mõnusat rütmilist üleminekut, iseloomustades samuti meie kandi inimesi, kes algul ei saa vedama ja pärast pidama.

Sortimendist tooksin esile ka loo „Interlude” Erki Pärnojaga, mis on kevadine ja samas melanhoolne, filmimuusikalik, ent siiski liiga eriline, et olla pelgalt taustamuusika. Õrn ja jõuline ühtaegu, selline see Duo Ruut on. Rõhutatult kuuleb seda lugudes „Pulmadeks” ja „Suvi rannas”, millest viimane on albumi kõige tantsulisem. Oma retsiteerivat stiili on Ruudule laenanud EiK, lugu „Enne ööd” on paeluv kokteil atmosfäärilisest folgist ja uljast noorusest. Ei puudu teoselt ka vihmalugu „Saja, lase”, mille lõpuosa instrumentaal on üks kauneimaid leide.

„Ilmateade” on pigem sirgjooneline, imeilusatest helidest pakatav eesti kultuuri kogum. Sestap ootaks tuleviku Duolt veidi rohkem riskide võtmist. Natuke vinti peale. Olgu selleks elektrooniline vint või midagi muud ja ootamatut, mis lõhuks ühtlaselt turvalise ilujoone. Vaatamata sellele pisiasjale hoiab Duo Ruut uhkusega elus eesti kultuuri ja vaimu, seda nii hapral ajal.