Homme, 20. märtsil ilmub Taavi-Peeter Liivi teine kauamängiv „Absurd”, mida saab Müürilehe vahendusel kuulata juba täna. Kuigi albumi esitluskontserdid on hetkel edasi lükatud, tasub uute kuupäevade osas kiigata artisti Facebooki. Seniks tutvuge värske muusikaga ning lugege järgnevast intervjuust, kuidas plaat sündis.

Taavi-Peeter Liiv. Foto: Ulrike Brett Uukkivi

Avaldasid 24. veebruaril plaadi esiksingli „Absurd”, milles leidub omajagu kriitikat Eesti poliitikas toimuva kohta. Kas sinu jaoks on looming olnud alati see koht, kus sotsiaalkriitilisel teemadel sõna võtta või on see pigem uus suund?

Ma ei ütleks, et see on suund, kuhu poole liigun. Lugu „Absurd” kirjutades oli ühiskonnas ja poliitikas parasjagu põnev aeg ja see inspireeris mind. Pigem võiks öelda, et uus suund on eesti keel, kuna varem ei ole ma emakeeles muusikat teinud. Mulle tundus ühel hetkel, et inglise keeles kirjutamine on mõttetu, kuna mul on võimalik end eesti keeles palju selgemalt ja nüansirikkamalt väljendada. Mõtlen ja suhtlen peaasjalikult ju eesti keeles, miks mitte selles siis ka muusikat luua. Samuti ei tundu mulle loomulik, et hakkaksin tuuritama mööda teisi riike, et sinilindu püüda. Usun, et kuulajaskonda eestikeelsele muusikale, mis ei ole ei põrandaalune ega ka peavoolus, vaid kuskil vahepeal, võiks Eestis olla küll.

Millest uus album räägib?

Üldiselt sellest, mis enda elus plaadi valmimise ajal parasjagu toimus ja mida ümberringi tähele panin. Lugu „Tuvi” küll eristub – see on sõnade poolest inspireeritud Patrick Süskindi samanimelisest näidendist, mida kunagi ammu põhikoolis lugesin ja mis mulle stuudios olles uuesti meelde tuli, kui parasjagu sama loo klaverijuppi salvestasin.

Sa oled juba mitu aastat koostööd teinud Ö Stuudio ja Martin Kikasega. Kuidas Martin albumi protsessis seekord kaasa lõi ja mis nõuandeid andis?

Seekord liitus Martin protsessiga aktiivselt miksimise faasis. Salvestamise ajal olin pigem üksi. Ta sättis mulle valmis tehnilised vahendid ning jättis omapäi. Olen talle selle eest väga tänulik, sest õppisin, kuidas ennast korralikult lindistada ja kuidas kasutada erinevat salvestustehnikat. Aeg-ajalt kuulasime koos tehtut ja arutasime, mida lisada ja mida muuta. Hiljem polnud väga palju edasi-tagasi põrgatamist, sest ta oli salvestamise käigus juba piisavalt materjali kuulanud.

Kui su eelmine plaat oli elektroonilisema kõlaga, siis nüüd on tunda rohkem pillimuusika mõju. Tähendab see mingit nihet isikliku maitse osas?

Ma arvan, et põhjus võib olla selles, et Ö Stuudios on palju pille (kitarrid, bassid, trummid, erinevad klahvpillid ja väike organ), mida mul kodustuudios eelmise plaadi tegemise ajal polnud. Suur osa materjalist sai kirjutatud ja salvestatud stuudios, sellest ilmselt ka kõlapildi erinevus. Järgmine album tuleb ilmselt uutmoodi, kuna mul on nüüd bänd ja plaanis on liikmeid kaasata ka salvestusprotsessi ajaks. Bändikaaslased Madis Aesma, Joonas Ärmpalu ja Kristjan Tenso on oma instrumentidel palju paremad pillimehed kui mina, oleks patt jätta nende oskusi kasutamata.

Foto: Kaupo Rõivasepp

Oled juba mõnda aega tegelenud ka lavastuste helikujundustega. Näiteks Kinoteatri etendustele „Vihanemees.com” ja „Titaanide heitlus” või siis Linnateatri „Preili Julie”. Kuidas sa sellesse maailma jõudsid?

Minu sõber ja teatrikunstnik Illimar Vihmar soovitas mind Laura Jaanholdile, kui Laura Linnateatris „Preili Julie’d” lavastama hakkas. Tundub, et sain hästi hakkama, sest hiljem kutsus Paavo Piik, „Preili Julie” dramaturg mind Kinoteatrisse. Paavo Piigi lavastust „Vihanemees.com” mängitakse kindlasti rahulikumal ajal edasi, paljud etendused olid välja müüdud ja tundub, et hoog on sees.

Millisest lähteülesandest tavaliselt lavastuse helikujunduse loomisel alustad ning kas see on midagi, millega tahad ka edaspidi tegeleda?

Lähteülesanded sõltuvad lavastajast. On olnud kordi, kui lavastaja teab täpselt, mis tüüpi muusikat ta teatud stseeni soovib, aga ka vastupidi, kus see nii ei ole ja vabadust katsetada on rohkem. Üldiselt proovin võimalikult palju proovides käia ja vastavalt seal tekkinud tundele kodus ideid salvestada, mida lavastajale pakkuda. Tähtis on tajuda ka õiget momenti, millal lavastaja juurde pöörduda, sest lisaks muusikale tegeleb ta veel parajasti näitlejate, teksti, misanstseenide, kunstiga jne.

Kindlasti tahan tulevikus veel sedatüüpi tööd teha ja miks mitte ka võimaluse korral filmimuusikat kirjutada. Tunne, et oled osa trupist ja sinu töö on millegi suurema teenistuses, on hea vaheldus sellele, mida tavaliselt teen.

Albumiltki kõlab vastu pisut teatrihõngu. Oled sa seda ise tajunud? Millist rolli teater su elus üldse mängib ja kui palju su teatrivälist loomingut suunab?

Olen sama kommentaari kuulnud inimestelt, kes on albumit saanud juba otsast lõpuni kuulata. Ise ma seda kinnitada ega ümber lükata ei oska, kuna ei suhestu oma muusikaga objektiivselt.

Teater mängib elus suurt rolli, kui on käsil prooviperiood: kogu loominguline aur läheb sinna. Muul ajal proovin ikka teatris käia, kuid ei saa öelda, et igat uut lavastust jõuaks vaadata.

Selle kohta, kui palju teater minu loomingut suunab, arvan seda, et nii teater, muusika kui ka film on küllalt sarnased vormid. Peamine eesmärk on ju luua narratiivi ning tekitada ja suunata emotsiooni võimalikult efektiivselt. Usun, et alateadlikult olen ma kindlasti ka stuudios rakendanud seda, mida proovisaalis kuulnud-näinud-kogenud olen. Film on samuti minu jaoks inspireeriv. Vahel isegi rohkem kui muusika kuulamine. Vaatan tihti intervjuusid filmirežissööridega, videosid sellest, kuidas mõnda stseeni analüüsitakse või seletatakse ja kuidas lugu on edasi antud. See tekitab minus inspiratsiooni luua uut musa.

Täna, 20. märtsil muusikaplatvormilt Bandcamp muusikat ostes läheb kogu tulu otse artistidele ja plaadifirmadele, mis annab hea võimaluse toetada kohalikke tegijaid.