EiK on oma uuele plaadile appi võtnud andekad noored muusikud-produtsendid ning kirjeldab albumil kuuldavat kui „mõtestatud tümakat”.

★★★★☆

Peod ja festivalid, ilmastikuolud ja aastaajad, varajaste kahekümnendate ajakapsel. Oktoobri lõpus ilmunud hittidest pungil albumil on paljud lood fännidele juba ammu tuttavad, kuid kesk süvatalve mõjub tervik kui meeliergutav (ning hooajalise norutunde puhul lausa hädavajalik) meenutus maikuuvihmade värskusest ja valgete ööde olelemistest. Ka mina ootan kevadet.

Album on sündinud tihedas koostöös Eesti muusikamaastikku praegu mudivate andekate noorte muusikute-produtsentidega, we love to see it, ning tulemusena kõlab pea iga lugu omaette täidlaselt ja raadiovalmina. Eraldi sooviksin välja tuua asjaolu, et taustavokaale on sellel plaadil lausa lust kuulata. EiK kirjeldab oma sõnadega albumil loodut kui „mõtestatud tümakat” – võib-olla ehk biidisem varasemast loomingust, kuid arvan, et meil on erinev arusaam tümakast, kuivõrd minu kõrvus triivivad lood siiski pigem unistavalt pehmel soonel – pehmed vokaalid, pehme hausipõks, pehme kitarr jne. 

Isiklikuks tipphetkeks ja säravaks täheks lugude seas osutus südantsoojendav „JÄLLENÄGEMIST”, mis sobiks suurepäraselt lõpulauluks mõnesse filmi, kus peategelane teeb oma teekonnal küsitavaid valikuid, enne kui jõuab lõpplahenduses järelduseni, et sõprus on siiski meeletult oluline. Avalugu „SIRE JA MURE” tabab oma kerguse varjus täpselt seda kriipivat ängi, millest ma siiani ühelgi suvel pääsenud pole. Vaid „PUDEDAKS LUMEKS” kipub refräänikordustega liiale minema ning väsitab loo lõpuks endast ära. Rohkem nurinaid aga pole – tegemist on igati tervisliku lisandusega eestikeelsesse levimuusikasse.