Nende valimiste ajal ei ole suurt vastandust suudetud väga jõuliselt esile manada, ent ilmselt on selle keskmes parempopulistlik uustulnuk läinud valimiste ajast ning see, kuivõrd ta oma positsiooni parandab. Ühed näevad neis hävingut, teised pääseteed. Kokkuvõttes on kõik väga emotsionaalne.

Martin Luiga. Foto: Renee Altrov

Kui asja analüütiliselt vaadata, siis on selge, et EKRE on olemas, mõjutab diskussiooni jõuliselt, on peamisest endale vastanduvast jõust juba populaarsem ning ei ole näha, et see trend oleks muutumas. Keegi ei adresseeri probleeme, mis viisid sellise jõu tekkimise ja tugevnemiseni. Murelik kodanik on murelik, šokeeritud või rusutud, riigistruktuurid piirduvad lasteaiakasvatajaliku manitsemisega ning kutsuvad üles olema vähem tige, kuna tegelikult on kõik ju päris hästi.

Neil valimistel kaks võimalikku tulemust. Nad jäävad kas opositsiooni või saavad mõne suurema erakonna nooremaks koalitsioonipartneriks. Esimesel puhul jääb kõik põhimõtteliselt endiseks. Teisel puhul saab kogu valitsuse tegevus kõrgendatud tähelepanu osaliseks ning kodanikuühiskond saab vahest aru, et neil oleks tarvis tõsisemalt liigutama hakata. Siinkohal ei tasu ka tähelepanuta jätta, et tõenäoliselt jõuab uus majanduskriis kohale nimelt järgmise valitsuse valitsemisajal, kui mitte globaalsel, siis vähemalt eurotoetuste vähenemise tasandil. Samuti on tõenäoline, et järgmise valitsus ei püsi täit nelja aastat, vaid kombineeritakse vahepeal ümber. Kriisiajad ja nendega kehvasti hakkama saamine langetavad traditsiooniliselt valitsuste populaarsust, samuti võib eeldada, et suurema Riigikogu esindusega EKREs hakkavad käärima vähemalt mõningad sisemised lahkhelid.

Ehk siis, EKRE valitsusse mittesaamine kohe valimiste järel suurendab nende šansse saada sinna hiljem, võimalik et tugevamal positsioonil. Ning valitsuses teeksid nad eelkõige harilikke asju – kooseluseaduse rakendusakte ega üldiselt sooja ja sõbralikku suhtumist pagulastesse ega, jumal hoidku, läbimõeldud tehnilisi soovitusi pagulaskriisi haldamiseks Euroopa tasandil ei ole tulevalt valitsuselt nii või teisiti oodata, eriti uljad illiberaalsed reformid nagu abordikeelu plaan tooksid ilmselt meil nagu Poolaski tänavale piisavalt rahvast, et valitsus selle plaani tagasi riiulile paneks. Lisaks on EKRE puhul tegu pigem jutumeeste kui vilunud poliitiliste võitlejatega. Need, kes peavad ennast iga hinna eest radikaalsena välja näitama, varjavad sellega tihtilugu oma tegelikku suhtelist mõõdukust ja saamatust.

Eesti poliitajakirjanduses on olnud tavaks EKREt võrrelda Poola Prawo i Sprawiedliwość’i (PiS) ja Ungari Fidesziga. Seegi ei ole päris täpne. EKRE on UKIP-tüüpi partei 2010. aasta tõusulainest. PiS ja Fidesz on Isamaa-tüüpi vanemad konservatiivsed parteid, üks seitseteist aastat vana ja varem valitsenud, teine suisa kolmekümneaastane. Nad on lihtsalt taibanud õigel ajal radikaliseeruda ning mingil määral ratsutanud käesoleva kümnendi majandustõusu turjal. UKIPi allakäik sai muide alguse siis, kui nad saavutasid oma põhilise poliitilise eesmärgi ehk Brexiti-protsessi algatamise. Sarnane dünaamika pole võimatu Eestis ka EKRE puhul.

Veelgi pikemas perspektiivis tuleks mõtelda ette mitte ainult neli, vaid ka kaksteist aastat. Teadaolevalt ütlevad kliimateadlased, et umbes täpselt nii palju on meil aega oma elukorralduse optimeerimiseks, et halvimat ära hoida. Lisaks kliimaküsimusele, millele rahvuskonservatiivide parteiladvik sülitab, on meil käimas veel mitu erinevat samaväärse tõsidusega looduskasutuse kriisi, mille vastu neil tundub samuti huvi puuduvat. Nad ei varjagi eriti, et kavatsevad oma kampaanialubadusi täita looduskasutuse intensiivistamisega, näiteks on nad aegsasti väljendanud toetust fosforiidi kaevandamisele. Lõviosa kasumist jääks muidugi ettevõtjale, nagu Eestis ikka. Aga sellega erinevad nad teistest suurparteidest vaid hoiaku, mitte aga praktika poolest. Hävitamise kurss on hävitamise kurss ning selle nähtav ning häbitu intensiivistumine võib pigem panna inimesi midagi selle suhtes ette võtma, nii nagu Trumpi valitsuse all on tähelepanu keskmesse tõusnud ridamisi probleeme, mis tegelikult juba ammuilma Ühendriike vaevavad. Tuletame meelde, et hetkel plaanib Eesti riik kaevandusmahtude vähendamise asemel uue suure põlevkivikaevanduse rajamist, samas kui põlevkivi kaevandamine on Eestis peamiseks saasteallikaks ning võib perspektiivis meie veevarusid ohustada. Ka taastuvenergia osas oleme põhifookuse pannud puidu põletamisele, ehkki teaduslik konsensus leiab, et see ei lahenda meie süsinikuprobleemi ning maakasutuse ja elurikkuse osas tekitab probleeme juurde[1].

Parempopulistide võim oleks kahtlemata ebameeldiv. Samas ei oleks see kindlasti kõige hullem asi, mis meid viimase saja aasta jooksul tabanud on. Üsna tõenäoliselt on meil ühiskonnana tegelikult võimekus see üle elada ja seeläbi tugevamaks saada, vaadates kriitiliselt läbi ka teekonna, mis meid antud olukorda viis, ning parandades tehtud vigu. Vale on arvata, et meil on ühiskonnas 10-20 protsendine segment, kes on „natsid“, kes tuleb kas alla suruda, või ise nendele alla jääda. Need on inimesed, kellest suurem osa valis kümne aasta eest teisi parteisid ning võib kümne aasta pärast taas poliitilist eelistust muuta. Hetkel on see, mida EKRE pakub, nende jaoks lihtsalt ainuke usutav ning elujõuline alternatiiv peavoolule, sest mitte keegi pole võtnud vaevaks artikuleerida piisava jõu ja usutavusega mõnda teist alternatiivi. See oleks väga mitmel põhjusel hädavajalik ka parempopulistide täieliku areenilt puudumise puhul.

[1] Birdsey, R.; Duffy, P.; Smyth, C.; Kurz, W.A.; Dugan, A. J.; & Houghton, R. 2018. Climate, economic, and environmental impacts of producing wood for bioenergy. Environmental Research Letters 13: 050201.

Martin Luiga on kodanikuaktivist looduskasutuse alalt.