Võrreldes muu maailmaga jõudis elektrooniline tantsumuusika Eestisse veidi hiljem. Hoolimata perestroikast oli raudne eesriie 80ndate lõpus vaba teabevoolu takistamisel veel vägagi efektiivne.

★★★★☆

Lindistused piraatraadio saadetest liikusid käest kätte. Esimesed kodumaised kogumikud ilmusid 90ndate keskel ja neid kassette meenutatakse nostalgiliselt heade sõnadega. Plaadifirma Lejal Genes (Lejal Globe’i seni tegutsev eellane) on tantsumuusikakogumike avaldamise traditsiooni järjepidevalt elus hoidnud.

Eesti dubstep’i eripära on see, et sellel on olnud juba algusest peale professionaalne helipilt. Seda tõestab ka fakt, et mitmed produtsendid on suutnud murda kohalikust skeenest väljapoole. Oma olemuselt on tegemist tulevikku suunatud muusikaga, mida iseloomustab pidev muutumine. Varasemad kogumikud selles sarjas on olnud nagu ajakapslid, kirjeldades dubstep’i sound’i nende väljaandmise ajal. Põhijooned, nagu madalalt mürisev bass, hoolikalt paika sätitud trummid ja ulmelised helitekstuurid, on jäänud samaks. Siiski leidub siin ka standardsete dubstep’i-retseptide järgi tehtud lugusid, mis kõlavad tavalise täitena, umbes nagu riis lihapiruka sees (aga ikkagi maitsev!). Meeldivalt üllatab ambient’i helidega tuntuks saanud eksperimentaalne muusik Tont, kelle track’i võiks kirjeldada kui post-dubstep’i.

Dubstep’i buum võib olla möödunud, aga see annabki selle viljelejatele rohkem vabadust ilma surveta eksperimenteerida. See bassine sound on jälle põrandaalune ning on põhjust olla uhke, et meil on oma skeene, mis on jäänud stiili essentsile truuks.