Müürileht avaldab mitmeosalise artikliseeria, mis toetub üksteist kuud väldanud uurimistööle. Artikliseeria autorid soovisid andmepõhiselt mõista, kuidas ERR Gaza sõda kajastab. Võib öelda, et tasakaalust oli asi kaugel.
Oktoobri alguses ilmus ühismeedias ja ka Müürilehe veebisaidil 350 kultuuritegelase, teadlase ja haridustöötaja avalik kiri Eesti meediale. Allakirjutanud osutasid nii Delfi, ERRi kui ka Postimehe kallutatud käsitlustele viimase kahe aasta jooksul ning palusid Eesti ajakirjandusel kajastada Gaza olukorda selle tegelikes mõõtmetes ja tõsiduses. Ajakirjandusuurija Marju Himma kirjutas oma vastuses avalikule kirjale, et „ajakirjanik on vahendaja või valvekoer, kuid mitte aktivist”.
Ta heitis 350 kirjale ette, et see survestab ajakirjanikke kajastama Gaza konflikti „teatud viisil”, sundides ajakirjaniku nõnda palestiinameelse aktivisti rolli. Himma väidab, ilma konkreetseid näiteid toomata, et ta ei saa ei kvalitatiivselt ega ka kvantitatiivselt öelda, et „üks või teine väljaanne toetaks tugevalt üht või teist konflikti osapoolt”. Meie saame öelda vastupidist. Meie analüüs, mis on erinevalt Marju Himma omast toetanud väiteid reaalsete kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete leidudega, lubab üsna veenvalt öelda, et ERR on olnud Eestis Iisraeli poliitika aktiivne edasikandja.
Hiljutisest riigikantselei tellitud uuringust selgub, et 23% Eestis elavatest inimestest peab Eesti riigi poliitikat Gaza konflikti suhtes liiga iisraelimeelseks. Vaid 7% leiab, et Eesti riigi poliitika on liiga palestiinameelne. Enamik inimesi (56%) ei oska aga konflikti ja Eesti rolli kohta selles midagi arvata. Taoline ühiskondlik, poliitiline, ajakirjanduslik konsensus, mida on näha näiteks Ukraina puhul, on siin olematu.
Kui ühiskonnal puudub üldine jagatud arusaam mingist konfliktist või see on polariseerunud, muutub ajakirjanduse roll arvamuse kujundamisel palju suuremaks. Kui näiteks Ukrainast rääkides kujutab ajakirjanik Ukrainat sõja ohvrina, peegeldab see konsensust ühiskonna ja ajakirjanduse (aga ka poliitikute) vahel. 99% eestikeelse ERRi lugejatest nõustub sellega. Kuid kui Gaza sõja kontekstis kujutab ERR Iisraeli ja juute kui peamisi ohvreid, tekib avaliku arvamuse ja meedia narratiivi vahel lahknevus. Kui ajakirjanduse narratiiv erineb süstemaatiliselt ühiskondlikust arusaamast, muutub ajakirjandus – just selle lahknevuse tõttu – ühiskonna arvamuse vormimisel objektiivsest vahendajast arvamuse aktiivseks kujundajaks.
Milleks see uurimus?
Mõte hakata ERRi Gaza sündmuste kajastust uurima tekkis, kui 7. oktoobri terrorirünnaku järel algas Iisraeli halastamatu pommitamiskampaania. Ikka ja jälle jäid uudisteportaalis silma kahtlase, kallutatud või rassistliku alatooniga tekstid. ERR avaldas radikaalseid või dramatiseeritud väljaütlemisi ilma kontekstita, olgu siis tegemist mõne Iisraeli ministri seisukohavõtu, faktivigadega arvamusloo või üldise Iisraeli narratiive kordavate avalduste üleküllusega uudisvoos või arvamusrubriigis. Seda kajastust pidevalt lugedes tekkis sügav kahtlus seoses ERRi toimetuse potentsiaalse kallutatusega, mis pani tahtma seda andmepõhiselt uurida.
Meie töö käivitus 2024. aasta novembri lõpus. Analüüsi põhitiimi kuulus kuus inimest (peale meie veel Karoliine Pärlin, Mariann Jüriorg, Fady Punak ja Roosi-Mai Järviste), kes uurisid vabatahtlikult läbi ajavahemikus 07.10.2023–27.02.2025 ERRi uudisteportaalis ilmunud 1154 Gaza konflikti maininud artiklit. Jagasime töö kvalitatiivseks ja kvantitatiivseks osaks ning võtsime seejärel tulemused kokku.
Kvalitatiivne uurimistöö keskendus narratiivilõimedele – domineerivatele raamistusvõtetele, sõnakasutusele ja sündmuste valikule, mis ERRi uudisvoo üldise suunitluse kujundasid. Kvantitatiivse töö tulemuseks on numbrid ja protsendid – tekstikorpuse analüüs võimaldab lahata arvuliselt otsuseid, mida toimetajad uudistekstides teevad. Ja nüüd, peaaegu aasta aega hiljem saame teiega töö tulemusi jagada.
Miks just ERR?
Valisime ERRi veebiportaali mitmel põhjusel. Esiteks, tekstianalüüsi on lihtsam kvantifitseerida kui näiteks raadio- või teleuudiseid. Viimaste puhul võib ligipääs andmemassiivile ja selle transkribeerimine nõuda tehnilisi ressursse, mida meil käepärast ei olnud. Televisiooni puhul tuleb mängu ka visuaalne dimensioon. Lisaks sellele kajastatakse paljusid tele- ja raadiouudiseid ka ERRi veebiportaalis.
Teiseks on ERRi veebiuudiste keskkond üks kolmest enim kasutatavast eestikeelsest veebiuudiste keskkonnast. Kolmandaks, paljude erameediaväljaannete uudised on maksumüüri taga, kuid igaüks võib minna ERRi kodulehele ning saada sealt eestikeelse ülevaate maailmas toimuvast. See toob meid viimase põhjuseni, milleks on ERRi avalik rahastus, millega kaasneb ka suurem vastutus avalikkuse ees. 2025. aastal on ERRi uudistetoimetuse eelarve (ilma sporditoimetuse kuludeta) umbes 6,3 miljonit eurot – see on meie kõigi raha. Seal, kus erameedia kipub ehk tegema teatud järeleandmisi, võttes arvesse kasumit ja lugeja meelestatust, peaks ERRil olema kohustus pakkuda kvaliteetset ja tasakaalus ajakirjandust.
Kuidas kallutatust ära tunda?
Võtame ERRi kallutatuse tõestamiseks näite: kuidas on ERR kirjeldanud hukkunud palestiinlasi versus kuidas on ERR kajastanud hukkunud iisraellasi? Näide on üldistatav kogu ERRi kajastuse illustreerimiseks, kuna – nagu Himma samuti mainis – see on olnud info, mida ERR on kahe aasta jooksul pidevalt kajastanud.
Esimene asi, mis ERRi lugedes silma hakkab, on see, et enamasti – täpsemalt 87% kõikidest juhtudest – kasutab ERR palestiinlaste surmade kirjeldamiseks selliseid sõnu nagu „hukkuma” või „surma saama”. Kausatiivseid verbivorme, nagu „tapma” või „mõrvama”, kasutab ERR palestiinlaste surmade kirjeldamiseks vaid 13% juhtudest.
Võrdluseks: iisraellaste surmade kirjeldamiseks kasutab ERR antikausatiivseid vorme („hukkuma” või „surma saama”) 55% juhtudest ning kausatiivseid vorme, nagu „tapma”, 45% juhtudest, s.t peaaegu kolm ja pool korda sagedamini kui palestiinlastest ohvrite puhul. Sealjuures on veel kõnekam, et emotsionaalselt rohkem laetud sõnu, nagu „mõrvama”, „verine” või „jõhker”, kasutab ERR pea kümme korda tõenäolisemalt iisraellaste surmade kirjeldamiseks. Palestiinlaste „hukkumise” põhjused on palju tihedamini kaudsed, juhuslikud ja kaasnevad ega ole pea kunagi „jõhkrad” või „verised”. Nii loob ERR muljet, nagu palestiinlaste hukkumine oleks loomulikum, samal ajal kui iisraellaste hukkumine on suurema tõenäosusega kellegi tegevuse selge tagajärg. Nii jääb ka süüdlane palestiinlaste tapmise puhul suurema tõenäosusega välja ütlemata ehk Iisraeli aktiivsest tegevusest on kujundatud sõnadega hoopis justkui asjade loomulik käik.
Kellele antakse sõna?
ERR kujundab eestlaste hoiakuid ka teemade ja tsiteeritavate inimeste valikuga. Kas tsiteerida okupeeritud Palestiina aladel inimõiguste olukorraga tegelevat ÜRO eriraportööri Francesca Albaneset või USA presidenti? Küsimus pole ainult selles, kas eelistada mõnikord USA presidenti Albanesele, vaid kas tsiteerida USA presidenti 50 nädalat järjest ja siis ühe korra Francesca Albaneset ning teha sedagi tema seisukohtade tõsiseltvõetavust pisendades.
Siit koorub välja ka järgmine punkt, mis aitab lugejal kallutatust ära tunda: kes räägib ja kui tihti? Sellest valikust tulenevad ka teemad, millest üldse räägitakse. Francesca Albanese tsitaatidest ei ole puudus – igal eesti ajakirjanikul on ligipääs ilmselt sadadele pressiteadetele, videotele ja uudistele, kus Albanese Gazas toimuvat kommenteerib. Soovi korral oleks olnud ilmselt võimalik teda iga päev tsiteerida. Francesca Albanese nime mainiti ERRi 1154 artiklis kaks korda. Kaks korda! Albanese on kõigest näide, et anda lugejale edasi peamist mustrit, mida uuringu käigus märkasime. See muster on: räägivad Iisraeli kõneisikud, USA presidendid; ei räägi need, kes juhtisid tähelepanu Gazas elluviidavale katastroofile ja genotsiidile. Ja kohe kindlasti mitte ei saa sõna palestiinlased ise. Ajakirjanikud, kes tsiteerivad kahe aasta jooksul vaid kaks korda üht kompetentseimat Palestiina aladega seotud inimõiguste eksperti, kes pidevalt Iisraeli kuritegusid paljastas, ei ole kuidagi professionaalsed ega neutraalsed.
Ühe toimetaja taktikepp
Gazas toimuva kajastamine kuulub ERRi välisuudiste toimetuse vastutusalasse. ERRi välisuudiste toimetaja on Karl Kivil. Tema toimetatud oli rohkem kui veerand meie tekstikorpusesse kaasatud artiklitest. Uurimistöö käigus tekkis üldiselt hea ülevaade ühe või teise toimetaja stiilist ja hoiakutest. Näiteks leidsime, et ERRi toimetajad Mari Peegel, Karin Koppel, Merili Nael ja Mait Ots hakkasid tihti silma tasakaalustatuma toimetustööga. Kahjuks oli teiste toimetajate mõju kordades väiksem kui Karl Kivili oma, kelle taktikepi all kujunesid Gaza, Palestiina ja Iisraeliga seonduvad narratiivid.
Tasakaalustatumad toimetajad juhtisid tähelepanu tapetud palestiinlaste arvudele ja humanitaarkatastroofile. Nende toimetatud tekstid ei süvendanud skepsist ÜRO ega teiste rahvusvaheliste organisatsioonide suhtes. Näiteks seal, kus Mait Ots ja Karin Koppel võtavad ÜRO edastatud seisukohti tõsiselt, seab Karl Kivil ÜRO öeldu kahtluse alla just nimelt siis, kui organisatsioon juhtub kritiseerima Iisraeli tegevust. Kui ÜRO kahtlustab Iisraeli genotsiidis, pealkirjastab Karl Kivil uudise nii: „Ühendriikidel pole põhjust kahtlustada Iisraeli genotsiidis”. Kui ÜRO kriitika on suunatud aga näiteks Iraani vastu, pealkirjastab Karl Kivil uudise ÜRO seisukohast: „ÜRO: Iraani režiim hukkas mullu vähemalt 901 inimest”.
Kui võrrelda näiteks Mari Peegli ja Karl Kivili toimetatud artikleid, mis käsitlesid USA ülikoolides Palestiina toetuseks korraldatud meeleavaldusi, hakkab samuti silma terav kontrast. Mari Peegli kajastus on selgelt võimukriitiline. Ta toob muu hulgas välja, et politsei vahistas ka juudi rahvusest palestiinameelseid meeleavaldajaid, ning tsiteerib võimuesindajate asemel vahelduseks meeleavaldusel osalejaid. See vastandub markantselt Karl Kivili USA ülikoolilinnakute protestide kajastusele. Tema, nagu ühes tulevas analüüsis näitame, läks pea alati kaasa võimuesindajate jutupunktidega, süüdistas protestijaid antisemitismis ja demoniseeris igal võimalikul viisil Palestiina solidaarsusliikumist.
Kas praegu on olukord parem?
Novembris Müürilehe veebisaidil ilmuvas pikemas artikliseerias osutame eri viisidele, kuidas palestiinlasi ERRi veergudel süstemaatiliselt eelarvamustele toetudes ja neid põlistades dehumaniseeritakse ning kuidas konflikti pooli üldisemalt raamistatakse. ERRi toimetajad maalivad lugejale väga mustvalge pildi, kus arvamusi on kaks: õige ja vale. Iisrael kaitseb end, Iisrael on edukas demokraatia demokraatiakõrbes. Palestiina solidaarsusliikumise vundamendiks on alusetu juudiviha. Rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Amnesty International või ÜRO, kes muidu on ERRi veergudel usaldusväärsed, osutuvad Gaza sündmuste kajastamisel marginaalseteks või antisemiitlikeks.
Kõige hilisem artikkel meie uuringu valimist pärineb selle aasta veebruarikuu lõpust, kuid sellele järgnenud kajastustes pole esmapilgul olnud näha erilist muutust. Oleme küll Marju Himmaga nõus, et selle aasta suvest on ka ERR hakanud tapetud palestiinlaste statistika esitamisel toetuma Gaza tervishoiuministeeriumi andmetele, kuid me ei tõlgendaks seda kui märkimisväärset muutust ja kaugeltki mitte kui mingisugust paradigmaatilist nihet, millele Himma viitab.
Quo vadis, ERR?
Nii selle teksti autorid kui ka paljud kohaliku Palestiina solidaarsusliikumisega seotud inimesed on proovinud ERRiga heas usus suhelda – saatnud sõnumeid toimetajatele ja argumenteeritud lugusid arvamusrubriiki, võtnud ühendust eetikanõunikuga –, kuid tulutult. Vastuseid kas ei tule või ringhäälingu töötajad viitavad lihtsalt „toimetuse õigusele otsustada kaastööde avaldamise üle”.
Meie uurimusel oli mitu käivitavat jõudu ja eesmärki. Ühelt poolt tahtsime, et midagi muutuks. Selles mõttes oleme aktivistid – tahame, et tulevikus edendaks ERR sarnaste konfliktide (või sellesama konflikti järellainete) kajastamisel „üldpilti, mis peab olema erapooletu ja tasakaalustatud”, nagu ERRi eetikanõunik Tarmu Tammerk ühele meie saadetud kirjale vastas. Teadsime, et meie kriitika peab olema põhjendatud, et peame oma väiteid tõestama ja oma sõnade taga seisma. Teiseks tahtsime jätta sellest perioodist Eesti ajakirjanduses maha kvaliteetse meediauurimuse, millest teised uurijad saaksid kinni haarata.
Kuid meie uurimus peaks püstitama palju küsimusi ka ERRis endas. Kas Iisraeli narratiivide levitamine on välisuudiste toimetuse teadlik suundumus? On need välisuudiste toimetusele antud juhtnöörid, mis soovitavad hoida teatud (Iisraeliga seotud) teemadel teatud (USA hegemoonia) joont? Või on see üldine hoiak, mis valitseb ERRi kui organisatsiooni sees?
Meie soov on, et ERR võtaks siin ja novembri keskel ilmuvas artikliseerias väljatoodud tulemusi tõsiselt. Kuid selle uuringu tulemusi välja tuues ei taha me ka kuidagi varjatult nõuda, et asju kajastataks ainult „teatud viisil”. Me soovime, et asju kajastataks tasakaalustatult. Ja see ei ole mitte abstraktse „neutraalsuse” nõudmine – märksõnaks võiks olla „mitmekülgsus”. Eesti Rahvusringhäälingu seaduse paragrahvi 6 punktid 2 ja 3 ütlevad, et ERRi programmid peavad „olema mitmekülgsed ja ühiskonnaelu teemade käsitlus neis peab olema tasakaalustatud” ning „kaasa aitama ühiskonnaliikmete ja -rühmade omavahelisele kommunikatsioonile ja ühiskonna sotsiaalsele sidususele ning kajastama erinevaid arvamusi ja tõekspidamisi”. Me soovime, et seda seadust ka reaalselt järgitaks. Tasakaalustatus tuleb erinevusest, mitte ühest ja ainsast totaliseerivast neutraalsusest.
Me soovime, et ERR lähtuks Iisraeli kajastamisel faktidest. Peale selle, et Iisrael on Lähis-Ida ainus demokraatia, on Iisrael ka (1) okupeeriv ja koloniseeriv jõud, (2) lugematul arvul kordadel rahvusvahelist õigust rikkunud ja endiselt rikkuv riik, (3) mida juhib paremäärmuslik valitsus, (4) mis on viimastel aastatel tapnud ligi 70 000 inimest ning (5) mille eesmärk on Palestiina rahva enesemääramise ärahoidmine igal võimalikul viisil. Nendelt alustelt saab kajastus hoopis teistsuguse pinna, kust ei saa mõista õigeks iga Iisraeli tegu ning kust palestiinlaste kannatused saaksid proportsionaalset tähelepanu iisraellaste omadega.
Viimaks soovime, et nende tulemuste tõsiselt võtmisel oleksid avalikult märgatavad ja mõõdetavad tagajärjed organisatsiooni sees. Alustuseks võiks eetikanõunik süstemaatiliselt meie väljatoodud murekohad läbi vaadata. Kuid ehk kõige olulisem on meie soov, et toimuks kvalitatiivne pööre paremuse poole sisus, mida ERRi veebiuudiste portaal seoses Gaza sõja ja selle järelkajaga levitab.
Post scriptum: Mida teha oma vabadusega?
Eesti oli eelmisel aastal maailma pressivabaduse edetabelis teisel kohal. See on asi, mille üle peaksime uhked olema. 2024. aastal kirjutas Minna-Liina Lind, et selline positsioon annab meile „kohustuse kaitsta vaba ajakirjandust ja ajakirjanikke kogu maailmas”. Ta jätkas: „Ajakirjanikke ja meediatöötajaid ahistatakse, ähvardatakse, äärmuslikumal juhul tapetakse või esitatakse nende vastu strateegiline vaigistuskaebus, eesmärgiga sundida neid vaikima ja takistada teatud info paljastamist.” Viimase kahe sõja-aastaga on Iisrael tapnud Gazas vähemalt 241 ajakirjanikku. Võib kahtlusteta öelda, et Iisrael on olnud selle aja jooksul kõige suurem oht vabale ajakirjandusele kogu maailmas.
Palestiina ajakirjanik Wael al-Dahdouh juhib Gazas Al Jazeera reporterite tiimi. Pärast seda, kui tema naine, 15-aastane poeg ja 7-aastane tütar Gaza sõja alguses Iisraeli õhurünnakus tapeti, ei möödunud ööpäevagi, kui al-Dahdouh oli juba tagasi oma ametiülesandeid täitmas. Ta ütles intervjuus, et ta lihtsalt pidi oma tööga jätkama. Temal ja ta kolleegidel ei ole muud valikut. „Muidu ei jääks kedagi alles, kes meie lugu räägiks,” ütles al-Dahdouh. Ta selgitas, et sai ajakirjanikuks, kuna uskus, et see on töö, mis põhineb universaalsetel väärtustel. Kuid ta pettus, nähes, kuidas suurem osa Lääne ajakirjanikest Gaza sõda kajastab: „Me väidetavalt toetame samu ideaale, nagu sõnavabadus, infovabadus, ajakirjandusvabadus. [Kuid Lääne meedia kajastuses] puudus kaastunne ja mõnikord läks see isegi kaugemale, olles täielikult Iisraeli loo poole kaldu. Kuhu on jäänud professionaalsus? Ja mõistlik õigluse standard?” Sama tahaksime meiegi küsida ERRi ajakirjanikelt ja toimetajatelt.
Gregor Mändma on Palestiina sõber.
Sanna Kartau on Tallinna kirjanik, kunstnik ja õpetaja.
