Veebruari keskel jõuab kinodesse režissöör German Golubi täispika mängufilmi debüüt „Meie Erika”, kus Eesti olümpiasangarilt Erika Salumäelt kooritakse maha kuulsuse oreool ja vaataja ette tuuakse ränkraske tee, mis tuleb tippu jõudmiseks läbi käia. Praegu filmib režissöör Ida-Virumaa lumehangede keskel oma järgmist filmi, tragikomöödiat „Teie teenistuses”.

Tuntud on German Golub eelkõige linateose „Mu kallid laibad” (2020) poolest, millega ta pälvis parima rahvusvahelise mängufilmi kategoorias tudengifilmide Oscari. Režissöör pani filmi oma kogemuse laibavedajana, mis on üks ametitest, mida ta pidas enne filmikooli astumist. Golub on olnud tegev ka režissööri assistendina Tõnis Pilli „Fränki” (2025) juures ning režissööri teise assistendina Ove Mustingu „Kalevi” (2022) puhul. 

Kinopisiku sai töökas ja alatasa hõivatud Golub kodulinna Pärnu Mai kinost, mille ajalooline hoone on nüüdseks lammutatud. Meie intervjuugi toimub võttepäeva hommikul veebis ning vestluse viimaseks kolmandikuks on režissöör juba autos ja teel platsile.

Missugune film on „Teie teenistuses” ja miks on vaja seda teha?

See on tragikomöödia, mille otsustasime filmida peamiselt Ida-Virumaal. Üks peategelane on patrullpolitseinik Helen (Piret Krumm), kelle abikaasa sooritab kuriteo. Sellega tekivad moraalsed dilemmad: millal oled sa abikaasa, politseinik, ema? See on eestivenelaste segapere, nii et peategelasest poiss räägib mõlemat keelt. Seal on valik, et kumb sa siis oled. Nende piiride hägusus, kultuuride kihistumine, ametid, eraelu ja kõik muu viivad tegelased keerulistesse olukordadesse.

Žanrist tulenevalt puudutame päris keerulisi teemasid, aga usun, et enne kui inimesed nutma hakkavad, tuleb nad naerma ajada, et loo vastu tekiks usaldus. Panused on lõpuks päris kõrged, et kuidas tekkinud olukord lahendada. Kogu asjas hakkab kaevama kolmas isik, kindlustusametnik, ja peategelased lähevad päris kaugele, et olukorda varjata.

Lõpuks võidab ikkagi südametunnistus ja sel põhjusel on see poiss tähtis, ta on nagu moraalne kompass. Laps näeb asju nii, nagu need on, mitte nii, nagu meie üritame moonutada või tahame, et need oleksid. Milline maailm võiks olla ja milline see päriselt on – see on konflikt, mille kaudu tragikomöödia peaks välja tulema.

Sel talvel on palju lund ja külm, eriti Ida-Virumaal, kus olud on alati talvisemad. Kuidas on võtted sujunud? 

Tingimused on head, aga kui esimesel võttepäeval oli peaaegu –20 kraadi, siis ikkagi andis tunda 12 tundi väljas olemine. Näo tunned ära peeglist, aga keha enam mitte. Selles mõttes niimoodi paar päeva järjest… Samas oli lumi just see, mida tahtsime, see tõstab visuaalset poolt – võrreldes, ütleme, mingi saksa krimkaga, kus on pime, asfalt ja kõik muu. 

Meil ei ole seda just tänu lumele, keskkond on teine, esile tulevad teised värvid. Ja lumi ju katab midagi. Täpselt nagu tegelased üritavad filmis tõde peita. Meeskonnal on olnud vahel keeruline liikuda, aga üldiselt oleme hakkama saanud.

Võis olla raske kohe uue filmiga alustada, kui „Meie Erika” oli just valmis saanud. Kuidas see nii läks?

„Just valmis saanud” on tegelikult natukene palju öeldud. Viimistlemine käib viimase hetkeni, kuigi montaaž ja Erikat puudutav lugu olid valmis. Teeme visuaalsed asjad korda, graafika, viimistlus ja värvid, ning siis see peaks olema rahvale näitamiseks valmis. Pärast täpselt kuut aastat, mis on kogu protsessile kulunud. Paralleelselt oli aktiivne periood, mil planeerisime „Teie teenistuses” tootmist, ja siis saatsime „Erika” helisse. Režissöörina ei pea ma otseselt kohal olema, aga nad saatsid mulle läbikuulamiseks asju. Mõlema filmiga on olnud palju „kaugkontoritööd”. 

„Teie teenistuses” puhul saime tootmise ettevalmistamiseks operaator Elen Lotmani ja kunstnik Jaana Jürisega kokku. Istusime maha ja võtsime filmi pulkadeks lahti. Selle peale kulub teatav ajumaht, nii et mõne tunni pärast muutud mehaaniliseks, mis ei ole hea. Vähemalt mind aitab siis see, kui tegelen natuke aega millegi muuga. Muidugi pidin vahepeal Leedus käima, sest „Erika” on Eesti, Läti ja Leedu koostöö ning heli tehti Leedus. Sain ka „Teie teenistuses” puhul tehtud otsuseid seedida.

Põhimõtteliselt oli hästi ja oli võimalik tööd jaotada. Mõned asjad läksid küll niimoodi, et kiirusta palju tahes, aga paratamatult tekivad viivitused ja ootamatused lokatsioonide või millegi muuga. Kogu aeg kindlasti niimoodi ei tahaks, kuigi mujal maailmas on levinud praktika, et kui oled režissöör, siis pead kogu aeg tegelema. Kolme asja korraga kindlasti ei saaks teha, kahte eri faasis on võimalik. Järgmine kord teeks seda vahet võib-olla natuke pikemaks, siis on endal kindlam olla. 

Mäletan hästi hetke, kui Erika Salumäe võitis Barcelona olümpial trekisõidus kuldmedali ja vaatasime seda vanematega ragisevast telekast. See oli ikka võimas. „Meie Erikaga” tahtsid samas näidata pigem inimese kui kangelase lugu. Seal tuleb välja tema taust, lastekodus ja kasuperes elamise raskused.

Just, tähtis on inimene, sest ta elukäik on olnud keeruline. Ta suutis tahtejõu ja töö toel nii kaugele jõuda, et sai mõlemalt olümpialt, nii 88. aastal Soulis kui ka 92. aastal Barcelonas, kulla. Kuidas siduda see elu spordiga? Pedaalimine ammendab end, kui ei mõista, miks inimene seda üldse tegema hakkas. Ütleme, et teed 15-20 aastat tööd, et kolm minutit pjedestaalil seista – kas selle taga oli suuri pettumusi või midagi muud?

Kui hakkasime Mehis Pihlaga stsenaariumit kirjutama, oli põhiline küsimus see, mis perioodi me ta elust võtame ja millest täpsemalt räägime. See oli teadlik otsus valida mitte aastale 92, vaid hoopis aastale 88 eelnev aeg, mis lõpeb esimese Tallinna Raekoja platsi vastuvõtuga. Seal oli rohkem seda, mida pole räägitud. Nii palju eri kihte. Oled väikelinnast Elvast ja su elu ei ole – mitte su enda valikute pärast – alguses kõige kergem. Kuidas sa seal nõukaaja üle elad ja astud siis maailmaareenile, kus panused on nii kõrged?

Seal on nii palju sündmusi, et kui võtame aasta 1988 ja sinna juurde kahe olümpia vahelise aja, siis sellest saaks teha kaheksaosalise sarja. Lõppude lõpuks oligi huvitav just indiviidi kujunemine, see, kuidas ta astub sinna maailma, otsib lahendusi, proovib ellu jääda ja üldse aru saada, mis toimub. Päris palju on räägitud lapsepõlvest ja aastast 1992, aga paeluv on just see vahepealne noorusaeg, mil toimub inimese ja indiviidina väljakujunemine; kui palju see võtab energiat ja aega, kui palju on kahtlusi ja küsimusi.

Tundus tähtis tuua vaatajate ette see teekond, mitte Raekoja platsi kangelane.

Tundus tähtis tuua vaatajate ette see teekond, mitte Raekoja platsi kangelane. Teda on paratamatult ka tarvis, eriti praegusel ajal, aga küsimus on selles, mida oli inimesel, kes seal kangelasena seisis, tol hetkel vaja. Kas olla mõistetud, olla armastatud või lihtsalt tunda end väärtuslikuna? Sellest see lugu ongi, põhimõtteliselt ta üritabki spordis tehtud tulemustega tõestada, et tal on maailmas koht – nagu, ma loodan, meil kõikidel võiks olla. See on edulugu inimlikul tasandil.

Raekoja platsi esimene ja teine üritus võtsid kokku selle kümneaastase perioodi, mille meie surusime põhimõtteliselt kahe tunni sisse. See ei olnud sugugi lihtne, sest seal on päris palju inimesi. Kuna tegu on ikkagi mängufilmiga, pidime mitu sõpra või sõbrannat üheks tegelaseks kokku panema. Tal oli lisaks kolm treenerit ehk kolm eri etappi spordis, millest ei ole ka eriti palju räägitud. 

Küll on see klassikaline lugu selles mõttes, et näitame, missugune oli lapsepõlv, ja kui tuleb sport, siis mida tähendab see jalgratas, millise väljundi ta leiab. Jalgratta- ja eriti trekifilme pole palju, võib-olla ainult 2-3, nt jaapani film „Onna Keirin-ō” (1956) ja „The Flying Scotsman” (2006). Edasi tuleb tehniline pool, kuidas seda kõike filmida.

Filmisite muu hulgas Pirita Velodroomil. Produtsent Marju Lepp rääkis võtete ajal ERRile, et filmimise tehniline lahendus oli päris keerukas.

Nuputasime operaator Rein Kotoviga tükk aega, kuidas seda jäädvustada, sest arusaadavatel põhjustel pole meil Hollywoodi vahendeid. Läksime seda teed, et Karolin Jürise tegi kõvasti trenni, et päriselt kaadris sõita. Kui filmis on näha, et ta sõidab velodroomil 40–50 km tunnis mõne teise näitlejanna või professionaalse ratturiga, siis ta päriselt sõidab seal.

Muidugi oleme lisanud arvutiga publikut ja teinud mastaapi usutavamaks, näiteks olümpia puhul, mida filmisime Helsingi velodroomil. Karolini dublant oli Liisi Alamaa.

Tal oli vist selline näomask, mida tuli päris kaua ette kleepida?

Jah, ütleme, et näojooned olid natuke teistsugused, aga nii sai ühtlustada üleminekut kaadrite vahel. Selleks et näitlejaid säästa, tegime vahetustega. Nad sõitsid 3-4 duublit ära ja ohtlikumad manöövrid, mis nõudsid rohkem kogemust, on kõik profiratturite tehtud. Aga paljuski tegi Karolin asju ise.

Tehniliselt oli meil kolm põhilahendust. Mootorrattaga sõideti ees, lisaks kasutasime spetsiaalseid madalaid platvorme või aluseid, millelt suurt plaani filmida, et operaator saaks füüsiliselt kaasas olla. See polnud üldse tore karussell pärast mitut duublit, püsida platvormil, sõita koos ratturitega kiirusel 50–55 km tunnis ja kurvis teel püsida. 

Mõned sõidud on samas üpriski lihtsalt filmitud, ongi kaamera ja pikk statiiv otsas. Vahel võtsime päris pika teleobjektiivi ja sobitasime selle kinokaamerale. Paradoksaalselt pidime võtete ajal natuke ootama, sest just selle konkreetse kaamera operaator käis päriselt olümpial. Kui ta tagasi tuli, sai ta värskelt kinokaameraga otsa filmida.

Muus tehnilises plaanis hoidsime klassikalist spordifilmidele omast filmikeelt. Vähemalt minu vaatepunktist on arusaadav, millest me mingis kaadris või stseenis räägime, aga kaameratöö kõrval on ka režissööri dramaturgia. Kuidas teha väheste vahenditega midagi, mis peab olema väga selge? 

See oli hea kogemus võrreldes filmiga „Teie teenistuses”, mis on tragikomöödia ja selline vahežanr, siin peab kogu aeg justkui ujuma. On veidi karikatuursed tegelased, realistlik psühholoogia, ja siis need kuidagi segunevad. Peab kontrollima, millal on nali, klounaad, draama või melodraama. „Erika” andis hea vundamendi, kuidas filmi kindlalt teha. Nüüd on vaja sellist vahepealset asja teha, see värske kogemus aitaski võib-olla uue filmi sees natuke tõhusamaid lahendusi otsida. 

„Meie Erika” taustatöö oli teil põhjalik. Erika Salumäest on kirjutatud mitu raamatut ja peaosaline Karolin Jürise käis ka Hispaanias, kus Salumäe juba pikemalt elab, temaga kohtumas.

„Meie Erika” filmi spetsiifika on see, kuidas mina mõistan teda kui inimest või seda hetke ajaloos. See ei ole muidugi absoluutne tõde, aga samamoodi on raamatutega, et kui kirjutad endast või keegi teine kirjutab sinust, siis kus on objektiivne tõde? Ühe raamatu pealkiri on näiteks „Viraaž”, see anti välja aastal 1991 ja on suhteliselt faktipõhine, mis oligi lisaks reportaažidele hea faktide üleskorjamiseks.

Ma ei teinud aga otsuseid mingi raamatu põhjal. Kohtusin inimestega, kes olid selle asja sees, näiteks Tiit Koitnurmega, kes oli tänapäeva mõistes nagu mänedžer ja rääkis enda perspektiivist. Vestlesin ka mõnede Erika sõbrannade ja tema endaga. Lõpuks ongi nii, et paned faktid kokku, aga inimeste mälestused ujuvad. Filmis on kahe treeneri vaheline konflikt: üks rääkis, et jaa, mäletan, see oli aastal 86, ja teine, et see oli aastal 94. Oot-oot, see on ju väga pikk vahemik! 

Siis teedki otsuse, kuhu see loos paigutada ja kas see on üldse mainimist väärt. Ja kui on, siis sa ei saa otseselt tõestada, millal see oli. Leidsime loogilise koha, kus see oleks dramaturgiliselt kasulik ja saaks tehniliselt olla. See ongi faktide, juttude ja enda arusaama kombinatsioon, mida oli koos Mehisega väga põnev kokku panna. Pärast kirjutas Mehis „Rahamaa” ja sealt on ka näha, et ta on osav selles lugude ja päris sündmuste kombineerimises.

Päeva lõpuks – mitte et neid kuidagi väiksemaks teha – ei ole teatrites ega muudes kunstides samasugust konkurentsi kui kinos.

Olin läbinud just ühe Ameerika Filmiakadeemia programmi, kuhu sain koha pärast „Mu kallite laipade” auhinda. Kuna oli COVID, ei saanud me kohale minna ja saime kompensatsiooniks ligipääsu mentorlusprogrammile. Üks akadeemia liige, kes on ka rahvusvaheliste filmide komisjonis, aitas „Meie Erika” n-ö välismaa pilguga üle vaadata. Minu meelest oleme selles suhtes natuke lukus, kuidas näeme iseenda lugusid ja kuidas meid näevad välismaalased.

Mitte et ta oleks midagi ette dikteerinud, aga tal puudub meie kontekst. Minu jaoks oli tähtis, et kui räägime lugu Erikast, siis ei ole vahet, kas seda vaadatakse Eestis, Lõuna-Ameerikas või kuskil mujal. Inimesed võiksid sõltumata oma taustast põhiteemast aru saada. Tunda empaatiat peategelase suhtes, mõista teda kui inimest. Õppisin päris palju selle kohta, kuidas asju tehakse ja mis töötab. See on võtteplatsil palju aidanud. Ka selles mõttes, et selge, järgmine kord saab seda paremini teha. 

Otsid kogu aeg seda, millest film lõpuks räägib; mis ta olla tahab. Fenomenaalselt muutub see mingil hetkel peaaegu iseseisvalt, painuta paremale või vasakule. Reeglistik justkui kasvab ümber. Seetõttu oli see mitmekülgne ja põnev filmitegemine, sest see hõlmas kõiki aspekte. Mitte ainult minu kui režissööri jaoks, vaid seal olid lisaks mentorlusele eri programmid, mille kaudu tulid need välised pilgud. Nagu ma ütlesin, tahtsin teha kindlat asja kindla peale. Praegu tundub, et see õnnestus. 

Mentorlusprogrammiga seoses meenub, et oled rääkinud, kuidas Eesti filmitööstuse tehnilised meeskonnad on harjunud maailmatasemega, aga loojad või režissöörid kipuvad maha jääma. Seega võib selline kõrvalpilk Eestile (ja tegelikult igale kultuurile) kasulik olla.

Päeva lõpuks – mitte et neid kuidagi väiksemaks teha – ei ole teatrites ega muudes kunstides samasugust konkurentsi kui kinos. Kui lähed Apollo kinno, siis sul on seal näiteks Marvel, mingi saksa film, kokku 7–8 linateost – eriti eelmisel aastal, kui olid „Vooluga kaasa”, „Anora”, täiesti maailma tippklass –, ja siis pead nendega tähelepanu nimel konkureerima. Soodustust keegi sulle samas ei tee, mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal, näiteks Lätis või Leedus. Mis põhjusel peaks välismaalane eelistama eesti filmi? Kindlasti siis, kui see näeb hea välja ja räägib midagi, mis kõnetab. 

Sellist asja minu teada väga palju ei ole, et võtad eesti režissööri ja paned ta briti filmi tegema.

Samas, ütlen hästi lühidalt, pärast Nõukogude Liidu lagunemist pole ju filmi otseselt kui kunstivormi reguleeritud. Kui vaadata kino või ekraanikultuuri mõju, siis meil ei ole ühtegi seadust või midagi, mis kaitseks eesti filmi ning tagaks meie keele, kultuuri, ajaloo ja teiste väärtuste säilimise. 

Lõpuks on siin mitu asja: kultuuriline aspekt, äriline aspekt, kui hea on meie enda arusaam sellest, mis filmi me teeme ja miks, kuidas film mitte ainult festivalidel, vaid üldiselt oma kvaliteedi poolest silma paistab. See mõjutab, kas siia tullakse välismaalt filme tegema. Nagu mainisid, on tehniline meeskond saanud tunduvalt rohkem kogemust. 

Sellist asja minu teada väga palju ei ole, et võtad eesti režissööri ja paned ta briti filmi tegema. Samas näiteks meie väga osavad valgustajad on pärast „Tenetit” endiselt kaasatud nii Norra, Taani kui ka teiste riikide projektidesse, kust nad saavad hea kogemuse. Leedukatel õnnestub see praegu natukene paremini kui meil, aga usun, et jõuame ka sinna, et teeme sama edukalt, kindlalt ja järjepidevalt filme, mis on kvaliteedilt suuremadki kui „Erika”. 

Usun samamoodi, et see võtab lihtsalt aega. Oled rõhutanud, et film on kollektiivne looming ja kunagi ei tea, kellega koos tekivad head ideed. Keegi peab muidugi otsustama, aga platsil on siis pigem demokraatlik atmosfäär?

Atmosfääriga on nii, et palju ressurssi kulub asjade kokkuviimisele. Otsused, mille juhina teed, võivad tulla hiljem tagasi positiivselt või negatiivselt. Ma ei mõtle siin ainult režissööri, vaid ka produtsenti ja iga osakonna juhti. Pead mitte ainult tehniliselt, vaid ka loominguliselt päris palju panustama. Üldiselt arvan, et kollektiivse kunsti pluss – nagu praegu „Teie teenistuses” puhul – on see, kui on väga tugev tiim. Kui mul on lavastajana mõnes stseenis mingeid küsimusi või probleeme, siis teised saavad olla toeks ja sooritada tasemel, mis on parasjagu saavutatav. 

Filmi ei ole võimalik kaks korda teha. Minu käest küsiti „Mu kallite laipadega” seoses, kas sellest oleks saanud teha täispika filmi. Pole mõtet, sest tegelikult on see lugu juba ära räägitud. Aga „Teie teenistuses” näitel on olemas veel teised tegelased, hakkasin kompama selle maailma piire ja mänguruumi. See on võimalik, kui inimesed ei ole pelgalt huvitatud, vaid materjal mõjutab neid piisavalt emotsionaalselt. Oled nõus tegema filmi mitte raha, vaid reaalselt selle pärast, et lugu läheb sulle korda, ja oled nõus olema 12 tundi –20 kraadiga kuskil väljas, et teha seda võimalikult kõrgel tasemel. 

Ma arvan, et see on meie väiksema produktsiooni tugevus. Pole sellist „tehaslikku” suhtumist, et lihtsalt teen ja teenindan, vaid on hirm oma koha, näo või karjääri pärast. Inimesed ikkagi tahavad seda lugu teha ja mõistavad seda hästi. Näiteks operaator Elen Lotman, kes on ema nagu peategelanegi. Operaatoriamet oli varem kuidagi rõhutatult meeste ala ja sama on politseinikuametiga, mis on raske füüsiline töö, mille käigus tuleb langetada palju otsuseid.

On hea, kui see, mida miski tähendab loos tegelasele, ja see, mida sa ise teed, on kuidagi paralleelsed või ühtivad. See annab rohkem motivatsiooni mitte ainult süvenemiseks, vaid ka selleks, et tuua kuidagi välja just seda, mis kõnetab inimesi, kes on sarnases olukorras või tunnevad midagi ära. See on tähtis, sest see ei ole lihtsalt tellimustöö, vaid kollektiivne kunst, mida inimesed – ehk siis meie – teevad ja mõistavad ühiselt ning mille nad tahavad ekraanil vaataja ette tuua. 

Oled enda kogetut varemgi filmidesse pannud, näiteks „Mu kallites laipades” oli su kogemus laibavedajana. „Teie teenistuses” puhul saad ilmselt kasutada oma kahes kultuuris (eesti ja vene) elamise kogemust. See on ka üks filmi põhiteemasid ja seni ikkagi pigem vähe kajastust leidnud probleem.

See, mis maailmas praegu toimub, on väga küsitav. Kuidas me selles orienteerume? Mis on meie väärtused, millest lähtuvalt üritame leida oma kohta ja teha otsuseid, mille eest seista? Vahel on nii, et satud konflikti sellisel moel, mida sa ise ei ootakski. Kui rääkida eesti ja vene kultuurist, siis see ei ole nii mustvalge. Siin on valgevenelasi, ukrainlasi, venelasi. Nõukogude Liidu mikser käis üle, inimesi saadeti kuhu iganes ja nende elusid rikuti.

Vahel on nii, et satud konflikti sellisel moel, mida sa ise ei ootakski.

Lõpuks on kihistusi nii palju, et kui juhtub selline konflikt nagu sõda Ukrainas, võtavad inimesed omavahel maailmavaatelisi pooli, eriti alguses. Mõnede peredega on nii, et istud laua taga ja seal võib olla 3-4 erinevat arvamust, mis tekitab paratamatult konflikte. Mustvalgeks värvimine on lihtne, aga mis siis, kui kõik on hall? Elen Lotman mainis ka ühes oma intervjuus, et kosmosest vaadates on maa ja mere piir väga selge, aga rannas käivad lained edasi-tagasi ja otsid, kus see piir on.

Sellised küsimused on paratamatult ka filmis. Kas tegeleme sellega, mis on praegu, või – nagu „Erika” puhul – sellega, mida oleme näinud, lugenud või kogenud? See on meie vanemate põlvkond, kes mäletab Nõukogude Liidu lagunemist ja Euroopa Liidu saabumist. Arvamused on erinevad ja ma ei tahaks kedagi õpetada, vaid pigem näidata seda olukorda. Proovid jätta inimestele võimaluse otsida, anda kas siis huumori või draama kaudu edasi seda teekonda, mida ta iseendaga seostab.

Mingi refleksioon ei toimu isegi mitte poliitilisel, vaid inimeste tasandil, nt kui palju üritame oma lähedasi kontrollida. Või kui palju tahavad emad, et nende laps oleks täpselt see, kes ta peaks olema, kuigi ta on indiviid, kellel on oma emotsioonid, tahe ja muud asjad. Kuidas sundida teda mingil viisil olema? See on võimatu. 

Kuidas on praegu sinu tööga ERRis valgustaja-operaatorina? Kas see on pausil?

Praegu on see enamasti pausil. Mõned asjad olen teinud, aga pigem on see selline kõrvaltöö ja keskendun rohkem filmidele. 

Kirjutasid Sirbis mõned aastad tagasi sellest, et režissööri ei peaks otsima sotsiaalmeediast ja TikTokist ning et noored talendid vajaksid rohkem tugiprogramme, samas filmitegija võiks ikkagi omada mingisugust professionaalsemat pilku, näiteks haridust. 

Kindlasti, see ei ole nii ainult filmide puhul. Kui palju on meie ümber tänapäeval ekraane… See, mis jõuab kinno, peab ikkagi olema oskuslik ja peab jääma võimalus seda kuidagi hinnata. Ajalooliselt on pidanud seda ikka õppima. Võib-olla tean midagi kaudselt vee puhastamisest, kõige algelisemal tasemel, aga ma ei saa lasta vett läbi söefiltri ja öelda siis, et nüüd olen selles spetsialist. Inimesed õpivad seda päris pikalt nagu iga muud ametit.

See on iseenda valik, aga ameti tundmine ja kogemused tulevad ikkagi sealt, mida ja kelle käest õpid, olgu siis Eestis või mujal. Kindlasti on edukaid, loomingulisi ja maailmatasemel režissööre, kes ei ole seda ülikoolis õppinud, aga hakata võtma igaüht, kes teeb videoid, konkreetse tegijana… Nad ainult ei loo, vaid need inimesed, näiteks režissöörid, tunnevad ka ajalugu, konteksti, üldisemalt kogu kino kui sellist ja ekraanikultuuri.

Sotsiaalmeedia spetsialistid õpivad samamoodi oma ametit. Miks ma ütlesin konkreetselt „kino” – film on film, üks kaadrik kogu selles kultuuris ja inglise keeles industry’s. See hõlmab nii ärilist kui ka loomingulist aspekti, siin on inimesi, suhtekorraldust, logistikat, kõike. Nii lihtsalt see ka ei käi.

Samas ma saan aru Edithi (Sepa, Eesti Filmi Instituudi juhi, kes pakkus välja, et TikTok on hea võimalus leida uusi talente – P. K.) mõttest, et kes on meie noored autorid ja mida neil öelda on. Kust me otsime neid, kui neid koolist ei tule? See oli ka põhjus, miks mu vastus oli nii selge ja kohene, et oleme olemas, lihtsalt alles kasvame ja tutvume. 

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli suur auk, enne kui meie struktuurid võimaldasid jõuda kuidagigi taas selleni, et hakkame filme tegema. Järgmine samm olekski, nagu ma enne ütlesin, üldine filmiseadus või ekraanikultuur, mis aitaks tegutseda järjepidevalt ja kindlalt nagu muudes Euroopa riikides, näiteks Taanis. Saksamaa on muidugi suurem riik, aga ka neil on asjad paika pandud, sest nii tulevad noored autorid kindlamalt ja järjepidevalt peale. 

Leidsid sealsamas artiklis meie filminduse kohta, et „ainus, mis meil on, on ilus jutt”. Arutlesid ka selle üle, kas „Kupee nr 6”, „Kapten Volkonogovi põgenemine” ja „Kõrb” on eesti filmid või mitte.

See on keeruline küsimus, mille teemal on toimunud mitu valdkonna koosolekut. Kuhu see joon tõmmata? Meil ei ole – mainin seda viimast korda – filmiseadust ega ka kuidagi paberil kaardistatud, mis on üldse film ja mis ei ole. Kes seda otsustab, kas on või ei ole, ja kas üldse peabki? Võtame Apollo produktsioonid. Miks need ei ole eesti filmid? Need on ju eesti keeles ja klassikalised eesti lood. Mängu tuleb küsimus, kas need on või ei ole väärtfilmid. Mõned nendest võib-olla on, mõned on jällegi kommertslikuma kallakuga ehk komöödiad. Seda, et kommertsfilm ei ole eesti film, ei saa ka öelda.

Seda, et kommertsfilm ei ole eesti film, ei saa ka öelda.

Selles kontekstis on eesti film toodetud Eestis, selle peaproduktsioon toimub Eesti riigis ja räägitakse lugu, mis on kultuurilises või ajaloolises plaanis tähtis eesti rahvale. Seda mõistavad ka inimesed välismaalt, nad saavad mitte ainult keele, vaid väliste tunnuste ja stiili põhjal aru, et see on heas mõttes eesti film, mis väärib aega, et seda vaadata. 

Kuidas täpselt kirja panna, mis see on ja kust läheb selle piir, mis saab toetuse? Näiteks kui film ei ole EFI toetust saanud, aga kõik need punktid on täidetud, siis see on ikkagi eesti film, nii et rahastus nii otseselt ei määra. Näiteks „Kupee nr 6” puhul on tegemist kollektiivse filmi ja mitme riigi koostööga. Ainuke miinus on, et kas see tõesti räägib neid lugusid ja tõstatab probleeme, mis on tähtsad meil siin, või üritatakse seda sobitada viiele-kuuele riigile?

Toon näiteks sellesama „Rahamaa”. Kuigi Taani on sellega seotud, on see eesti lugu. Selle taustal on ikkagi inimeste valupunktid, mis on pärit siinsest kontekstist. Kui tuleb suur raha ja aeg ei ole kõige parem, sest raha üldse ei ole, siis tekib soov olla keegi või teenida.

Võiks küll rohkem valdkonnana maha istuda ning arutada koos kultuuriministri ja riigiga, kuidas see kõik kirja panna ja kuidas positsioneerime ennast eesti filmina. Kuidas saame teenindada neid, kes tulevad siia filmima? Arvan, et see on pikk arutelu, aga teiste riikide kogemuse põhjal on see võimalik. See on väga tähtis eriti praeguses riigi rahastuse kontekstis. Need filmid, mida näidatakse siin kinos, elades riigieelarve „seljas” – kas saaksime äkki eesti filmile turult võimsust juurde? 

Need asjad on olemas, aga vaja on õiguste ja seaduste poolest õiget „torustikku”, et seda üldse teha. Seda raha, mis aitaks olla nähtavam väärtfilmidega. Arvan, et see tuleb, mida rohkem me – mina nt filmidega „Erika” ja „Teie teenistuses” – panustame sellesse, mis on eesti film, et see oleks äratuntav. See lihtsalt võtab aega.