Eluaseme koduks saamine koosneb etappidest. Kui valmimise ajal on need olulised, siis töö käigus kaovad need nii ära, et ununeb isegi nende olemasolu.
Mul oli maal üks naabrimees, kes lõi igal aastal uue kihi ruberoidi vanale peale, et sisse ei sajaks. Sisekujunduses olid tal kasutusel kõiksugu vakstud ja linoleumid. Aja jooksul kattis ta vana värskema materjaliga, et parem saaks. Hea mees oli. Aga eks saab ka kohe suuremalt ette võtta, kui võimekust on.
Ma panin ükskord tapeeti. Ostsin kõik professionaalsed asjad: vana tapeedi eemalduseks mõeldud kemikaali, tapeediliimi, siluri, kindad. Jaksasin kaks rulli ära panna, siis mõtlesin, et teen teinekord edasi. Vastikud õhumullid jäid, mis ka hiljem välja ei kuivanud. Muidu ilus valge Rootsi pabertapeet põllulilledega, mille second hand’ist leidsin. Siiamaani töö ootab.
See williammorrisonilik roosa tapeet olevat Inglise päritolu. Paanid on palju laiemad kui meil siin. Ja muster kordub selle seina puhul iga nelja paani tagant. Jube raske oli seda jooksma saada. Eks need linnud ikka hüppasid siin-seal kokku. „Kahetuhandendatel astusin suvalisse Lasnamäe poodi sisse ja vaatasin, et mis huvitavad soodushinnaga tapeedid. Pärast selgus, et rull maksis Inglismaal mitusada naela, ma sain 20 krooniga,” lisas korteriperemees. Nüüd, mõnikümmend aastat hiljem on asemele valitud tagasihoidlikumad seinakatted.
Mirjam Varik tegutseb kaasaegse fotokunsti väljal ning keskendub tihti isikliku ja perekondliku ajaloo käsitlemisele.
