„Meie naabrid saavad kuulma väga head muusikat ja meid ei huvita, kas see neile meeldib või mitte,” kõlas sel nädalavahetusel aset leidnud Kultuuritolmu korraldajate mantra. Kuid nagu õigele linnafestivalile kohane, on Kultuuritolm rikastanud aasta-aastalt külastajate meeli (ja nagu eelnevalt öeldud, siis ilmselt ka kogu Patarei vangla naabrust) lisaks pungist hiphopini varieeruvale muusikale ka põhjaliku kunsti- ja kinoprogrammiga. Midagi jagub seal pea igale subkultuurile.
Ja selles üks Kultuuritolmu võludest peitubki. Muidugi võin ma hakata käiama, kui paigast oli ära ühe või teise bändi heli (tegelt kohati ikka oli ka), aga see žanrirotatsioon, mis sind Badass Yuki sürr-roki juurest Suure Papa vihase räpisessioonini ja sealt Mürgi teknokoopasse või Võluaeda edasi viis, on midagi, mida Eestis vabalt rohkem võiks olla. Pluss asukoht, millega Kultuuritolm ilmselge jackpot’i on võtnud ja mille pakutavad võimalused korraldajad oma kreatiivsuse ning üritusel osalenud kunstnike abiga enda kasuks rakendanud on. Võtkem näiteks vanglahoovi sätitud Edith Karlsoni ja Jass Kaselaane „Jänese unenäo”, „skulptuurid”, milles leiduvatesse aukudesse oma nägu asetades hetkega hoopis teise keha võib saada, või Eldar Jakubovi „Trooja elevandi”, mille pea veel ööselgi Koopa ustest läbi üritas mahtuda.
Artistidest jäid seekord enim kõrva hiljuti oma esimese EP väljastanud, vaat et kunsti piire ületavat hiphoppi viljelev rin la ja Austraaliast pärit muusik, kuid väidetavalt juba kaks aastat Linnahallis elanud The Diamond Blow. Mõlemad astusid üles Katlamaja saalis, mis näiteks Rannalava suuruse ning eraldamatusega võrreldes rohkem süvenemisvõimalust andis ja mille atmosfääri need kaks muusikut igatahes ideaalselt sobisid. Muidugi ei saa mainimata jätta ka poeet Marko Mägi reedeõhtust luulekava, mis oma tahumatuses ja aususes kõik möödujad lava ette naelutas.
Tänu heas mõttes hektilisele line-up’ile ei kategoriseeru Kultuuritolm ka selle päris traditsioonilise hipster-festivali alla, mis antud ürituse külastamise ka selle võrra huvitavamaks teeb. Sest kunagi ei tea, millise kullaaugu otsa sa järgmises saalis sattuda võid (vt. ka Marko Mägi). Long live, Kultuuritolm!
