6.juulil leidis Kilingi-Nõmme Suveaias aset järjekorras juba seitsmes muusikafestival Schilling. Oli suvesoojust, lõhnavaid männiokkaid ja lai valik ansambleid nii Eestist kui mujalt – täpselt nii, nagu korraldajad olid eelnevalt lubanud.
Vaatepilt oli tõepoolest idülliline – suur aed täis kirjusid piknikutekke, millel mõnusalt istumas terved sõpruskonnad toredaid ja naeratavaid inimesi, mõnel süles pisike beebi, teisel karvane neljajalgne, eemal muruplatsil ringi jooksvad ja käbidega mängivad lapsed; meeldiv toidulõhn – igal teisel inimesel on näpus Põhjaka maitsev rabarberijook ning Rohelise Maja kohvisaba ei näigi lõppevat, aga keegi ei kurda. Rahvast on sobivalt palju ning pea igal sammul tuleb olla valmis, et keegi hõikab su nime või märkad niisama tuttavat nägu (Tallinna inimestele jäi kohati mulje, et kogu Kalamaja on üheks õhtuks Kilingi-Nõmmele ümber kolinud). Puude vahel jalutab rahulikul sammul vastu meie president Ilves, keda saadab DJ-st julgeolekunõunik – sellise asjaolu aset leidmine on väga tore. Ja lavalt kostub järjepidevalt head muusikat. WC-järjekorras sosistatakse, et Melting Hearts oli väga äge; The Mary Onettes on nimi, mida kindlasti vaja meelde jätta; Metro Luminali ajal läks lava ees ikka väga kitsaks ning müstiline Light Asylum pani lõpuks kogu rahva tantsima. Ainus lubadus, mille korraldajad samuti eelnevalt olid andnud, aga mida nad kohapeal siiski täita ei suutnud, olid tüütud sääsed – ma ei näinud ühtegi!
Pildistas: Aron Urb.
