Selleaastase Jazzkaare eel tegi paljudele rõõmu uudis, et ürituse raames esineb Eestis Mount Kimbie. Kui sõber, keda muusikaliselt 100% usaldan, soovitas kuulama minna ka Portico Quarteti, kogus mu ootusärevus tuure juurde, sest neliku muusikaga lähemalt tutvudes sai selgeks, et neid mehi tahan ma kindlasti näha. Kõnealuse bändi moodustavad trummar Duncan Bellamy, bassist Milo Fitzpatrick, saksofonist-klahvpillimängija Jack Wyllie ning viimati liitus meestega hang-trummi- ja klahvpillimängija Keir Vine.
Esiteks, Merepaviljon ise on nii ilus ja kontserdi korraldamiseks suurepärane paik. Lavakujundus- ja valgus ning vaade, mis tuledesäras linnale avaneb, oli lummav ja andis üldisele atmosfäärile palju juurde.
Minu rõõmuks alustas Portico Quartet kava enda looga „Ruins”, mis on nende repertuaarist mu isiklik lemmik. Selle esituse kõrval kahvatusid paljud möödunud korrad, mil olin seda lugu kodustes tingimustes kuulanud. Iga mehe poolt loodud helid kõlasid filigraanselt, justkui kõige ilusamas unenäos.
Ülejäänud kava jätkus samas vaimus. Muusika, mis publikuni toodi, oli mitmekülgne ja vaheldusrikas, sisaldades endas nii melanhoolsemaid helisid kui ka tantsulisi palu.
Tore oli jälgida inimesi, kellest igaüks omas muusikamullis tiksus ja end helidel kanda lasi. Samamoodi tegutses ka bänd laval – välditi küll liigset kontakti publikuga, aga nende väljendusrikas pillimäng korvas selle täiesti.
Ligi pooleteisttunnise kontserdi lõppedes voolas saal kaunis nobedasti inimestest tühjaks, ent julgen arvata, et eilse öö uni oli kõigile magusam kui tavaliselt, alateadvuses mängimas Portico Quarteti viisid. Tundus, et ilusad inimesed said ilusa muusika läbi veelgi ilusamaks.
