Samaaegselt Flow festivaliga Helsingis toimus 9.–11. augustil Käsmus järjekordne Viru Folk. Sedapuhku oli tegu juba kuuenda folgiga, mis tänavu keskendus rootsi kultuurile. Näitamaks rootsi muusika mitmepalgelisust, olid esindatud väga erinevat muusikat viljelevad bändid, aga mõistagi moodustasid suurema osa programmist eesti oma esinejad.
Olles festivali külastanud korduvalt ka varasematel aastatel, teadsin juba ette, et oodata on kindlasti üllatusi ja oma muuskaliste piiride laienemist. Kuna programm oli Viru Folgile omaselt mitmekülgne ja tugev, tooksin välja mõned bändid, kelle tegemistega end pisut kurssi viia võiks. Esimese õhtu lemmikuks kujunes Rootsi bänd Skenet, mille moodustavad neli noort folkmuusikut – Lena Jonsson viiulil, Niklas „Nicke” Bertilsson trummidel, Johan Mörk bassil ja Staffan Jonsson kitarril. Nende nelja koostöös jõudis vaatajateni dünaamiline ning energiline kontsert. Mitmekülgusus ja jõulisus tulenevad bändi eeskujudest, kelleks on näiteks Pink Floyd, ent samas ammutavad nad ideid ka 70ndate diskomuusikast või sootuks vanadest rootsi viiuldajatest. Teise päeva esinejatest sooviksin eesti poolelt ära märkida Zetod, kes on kümne tegutsemisaasta jooksul omandanud kindla fänkonna. See, kuidas publik laulja Jalmar Vabarna korraldusi täidab, on mõneti ehk isegi fenomenaalne. Minul kui passiivselt kõrval põlvi nõksutaval vaatajal oli lust publiku rõõmu jälgida.
N-ö suurimaks leiuks osutus laupäeva öösel esinenud USA bänd Foxtails Brigade, mille eestvedajaks on Hollywoodis ekstsentrilises perekonnas üles kasvanud Laura Weinbach. Koos Anton Patzneri (viiul/kitarr), Joe Lewise (bass) ja Sammy Fieldinguga (trummid) moodustasid nad kõige paremas mõttes kummalise kvarteti, mille puhul oli pelgalt ühest pilgust selge, et tegu on nelja tugeva natuuriga, kes koos musitseerides üksteist täiustavad. Tulemuseks oli huvitaval kombel kaashaarav ent äärmiselt melanhoolne, armas ja puhas muusika. Laulja hääl justkui hõljus kuulajaid endasse haarates publiku kohal.
Viimase päeva sõna otseses mõttes kuumimaks bändiks osutus 2009. aasta Viru Folgil alguse saanud bänd Ukerdajad. Bänd on mõne aastaga muutunud küpsemaks ja lisaks nende kauamängivale loole „Kährikupüük” on bänd repertuuari vanemaid lugusid muutnud nüansirikkamaks ja heliliselt põnevamaks. Lauldakse nii lindudest kui putukatest ja samas käsitletakse ka elulisi teemasid sellest, kuidas keegi suusabaasis alla lasi?! Kui jätta kõrvale fakt, et poisid mängisid end laval kuumaks, olid nad kolmandaks bändiks (Tenfold Rabbiti ja Zetode järel), kellele noored neiud andunult kaasa jaksasid keksida. Ilusa punkti kogu üritusele pani jällegi kohalik bänd – Curly Strings. Nende headusest kõneleb eeskätt asjaolu, et bändi neli liiget on juba aastaid koos erinevates projektides musitseerinud, seega nende klapp on kindlasti kadestamisväärne. Nende lust ja sära olid nakatavad, mistõttu kutsus publik neid korduvalt tagasi ja tantsis rõõmuga nende pillide järgi!
Kes on Käsmus Viru Folki külastanud, on kiitnud – kes ei ole, siis vähem kui aasta pärast saab endale selle võimaluse kinkida. Kolme päeva jooksul sai tunda, kuidas elus muusika toob endaga kaasa unistava ja unustava meeleolu ning vaimul on kerge ja ilus olla. Kaunis ümbruskond, ilusad inimesed ja muusika – need on need faktorid, mis ikka ja jälle Käsmu meelitavad.
Pildistas Marko Siimann.
