Kuigi tänavu 14.–17. augustil Lätis Papes aset leidnud Satta Festival toimus juba kaheksandat aastat järjest, on mulle paistnud, et Eestis sellest väga palju ei teata. Võisin varasemalt vist vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda oma sõpru-tuttavaid, kes seal käinud olid. Samas on igaüks neist Sattast ainult ülivõrdes rääkinud, loetledes põhjuseid, miks ma sinna kindlasti minema peaksin. Sel aastal see mul lõpuks õnnestus ja võin kohe alustuseks ära öelda, et mõistan täielikult, miks nad nii arvanud ja rääkinud on. Kuigi Satta komistas seekord korraldusliku poole pealt kohati päris kõvasti kivide ja kändude otsa ning on saanud ja saab ilmselt veelgi mitmetelt fännidelt (ja mõnelt esinejalt) väga kurjasti pragada, läksin mina, mu sõbrad ja silmnähtavalt väga suur osa külalistest koju siiski naeratava näo ja õnneliku südamega. Kuidas nii? Kaks lihtsat põhjust – muusika ja inimesed.
Muusika.
Satta Festival on meie lähinaabruses ainus, mis koondab just taolise muusika artiste ja kuulajaid, mis mulle väga meeldib – see on elektroonilise biidi- ja bassimuusika festival, mis püüab kuulajateni tuua nii kõvemad rahvusvahelisemad nimed (läbi ajaloo näiteks Dorian Concept, Machinedrum, Hudson Mohawke, Mike Slott, Mount Kimbie jpt.) kui ka vähemtuntud kohalikud, et kõik saaksid neid suure üllatuse ja armastusega avastada. Kuigi tänavu jäid ootamatult mitmed välisartistid tulemata, ei kahandanud see lõppkokkuvõttes kõikide kohal viibinud ja oma show meeldejäävalt korraldanud esinejate headust ja väärtust.
Neljapäeva õhtul suutsid noored Leedu geeniused Deep Shoq, Napo ja Fingalick, taanlaste Sekuoia ja inglise Lone festivalile nii kõva avapaugu anda, et järgmiste päevade artistidel tõotas väga raskeks minna, et neid üle trumbata. Reedese õhtu naelaks sai meie oma Vul Vulpes, keda ma niigi südamest fännan, aga suure festivalilava võimsad bassikõlarid andsid tema muusikale veel ühe ägedusdimensiooni juurde. Ka Suurbritannia kollektiiv Submotion Orchestra kõlas varem veebistkuulduga võrreldes ootamatult bassise ja tantsulisena. Meeldis! Ja laupäevaõhtu pealava tipphetked olid leedukate Without Letters (milline energia!), briti Forest Swords (erinevalt hiljutisest Eestis toimunud samuti heast istumiskontserdist sai siin ka kaasa tantsida!) ning Satta iga-aastane biidimeistrite või(s)tlus, mis andis väga hea ülevaate bassisema biidimuusika hetkesuundumustest noorte produtsentide hulgas.
Festivalile pani minu jaoks ideaalse punkti pisikesel baarilaval hommikuni kestnud trall, mis sakslaste Bass Gangi muusikavaliku saatel muundus ootamatult Boiler Roomi sarnaseks tantsupeoks: paaril ruutmeetril tantsiti tundide kaupa üksteise kõrval higiselt, rõõmsalt ja väsimatult, nii DJ-puldi ees kui taga, nii laudadel kui kõlaritel.
Inimesed.
Just inimesed on need, kes tegid selle festivali niivõrd nauditavaks. Ma ei mäleta, mil viimati käisin muusikaüritusel, kus kõik olid nii sõbralikud ja rõõmsad, kus keegi ei tüüdanud, ei kakelnud, ei trüginud ega valanud mulle oma jooki peale, ei olnud purjus ja ebameeldiv. Jah, no muidugi oli sealgi purjus inimesi ja nii mõnigi neist jooksis kellelegi kusagil kogemata otsa, aga absoluutselt iga kord vabandati ja naeratati – midagi, mida ma Eestis väga harva näen. Kuulati, tantsiti, naerdi ja naeratati – ideaalne seltskond üheks mitmepäevaseks väljasõiduks loodusesse koos hea muusikaga. Loodan, et seda kõike jätkub ka tulevikus.
Galerii: Saulė Bluewhite
