„See on kõige parem festival üldse!” hõikab üks viikingi välimusega leedu härra meist Sūpynėsi teisel päeval möödudes, teatab, et on siin juba algusest peale käinud ning kaob umbes sama kiirelt festivali asjapulgale tema kruusateele kaotatud walkie-talkie’t tagastama.
Sama ülevaid emotsioone olin ma juba nädalal enne 24.–28 juunil Leedu idaosas aset leidnud Sūpynėsile minekut kuulnud mujaltki. Kes veel ei tea, millega täpsemalt tegemist on, siis pole ka eriti imestada, sest oma kümne tegutsemisaasta jooksul on Sūpynės end Baltikumi festivalimaastikul ning Leedu paksude metsade vahel üsna edukalt peita osanud. Sel aastal kümnendat sünnipäeva tähistades otsustati aga poole jalaga metsast välja tulla ning nii levis uudis sellest rariteedist ka suuremate massideni, kuid mitte ebamugavalt kaugele.
Sūpynėsi, mille käimatõmbavaks jõuks on Leedu kohalikku eksperimentaal-elektroonilist skeenet ohjav ning ülal hoidev minimal.lt punt, koduks on ajapikku saanud väikese Pakretuone nimelise koha metsade vahel asuv imedemaa, mis pakub koos oma mändide ja järveäärse idülliga korralikku isolatsiooni välismaailmast. Festivali kontseptsioon seisneb muuhulgas nii-öelda nelja samba ehk neljas erinevas kohas paikneva lava najal, mis kannavad nimesid MORE, LESS, HIGH ja LOW.
Festivaliala keskpunktis asunud pealava MORE kandis päeval kohalike uustulijate tutvustamise rolli ning muutus öösel tõeliseks teknolembide paradiisiks, mille reedeöise vööndi okupeeris täielikult Berliini leibelit Ostgut Ton esindavate Ben Klocki, Ryan Ellioti ning Functioni bassiga kõhtu õõnestav tekno, mis vältas hinge tõmbamata laupäeva varahommikuni. Väsimatud said sealt edasi voolata pealava lähedusse sätitud HIGHle, kus pidu jätkus lõunatundideni, kuid tuleb tunnistada, et nii sealse kui põhilava saundi kuulmiseks poleks olnud vaja telgist lahkudagi.
Mõnisada meetrit metsa sisse ning vaatega järvele asunud LESS osutus muusikalise osa suhtes kõige viljakamaks, pakkudes näiteks leedu interdistsiplinaarse alternatiivmeedia Secret Thirteeni asutaja Justinas Mikulskise tumedaainelist DJ-setti, noore Bristoli härra Vesseli laiv-etteastet, mis nagu valatult kummistuslikke meloodiaid ja basse loopides öösse laiali valgus, Inga Copelandi eklektikamantraid ning eesti oma dub-tektooniku Profile’i loodushäältega segatud hüpnootikat.
Pikem rännak tuli ette võtta hausisema vaibiga LOW lava juurde jõudmiseks, kuid asukohast hoolimata kihas ka sealne tander Svengalishghosti, Route 8 ja Annanani poolt kokku seatud helide järgi tantsivatest ekstaasis kodanikest.
Raske oleks Sūpynėsile midagi ette heita, sest kuidas sa materdad midagi, mis toob eriti ilusasse pärapõrgusse kohale elektroonilise muusika tippnimed ning ainus asi, mis kiruma paneb, on teerajal varba ette jäänud männijuurikas ning lahkumis- ja väsimusmasendus. Kinnitust sai muidugi see, et tehased on küll lahedad, aga vabas õhus on kõik veel lahedam – nagu kirjutas Electronic Beats, siis asfalt mõjus esimesel päeval pärast koju jõudmist tõesti veel endiselt väga veidrana.
Fotod: Aleksander Kelpman ja Teodoras Grigaliunas
