Nii nagu mõni surfab TikTokis, surfan mina Google Mapsis, et leida vanu hooneid – olgu need kooliujulad või kolhoosikeskused, haiglad või kokkukukkuvad häärberid, Aravetel või Berliinis –, kuhu suunduda uurimis- ja fotoretkele, et talletada kaduvaid mälestusi.
On aasta 2007 ja istume sõpradega Pärnu jõe kesklinnapoolsel kaldal. Oleme 16–17-aastased ja käisime just Port Arturi keskuses oma viimast taskuraha odava õlle peale raiskamas. Tol ajal meenutas Pärnu jõe kallas pigem tühermaad. Olime seltskonnaga aastaid betoonplokkide ja kaootiliselt kasvavate põõsaste vahel sooja ilma ja isoleeritust nautinud. Taoline rekreatiivne häng oli Pärnu alaealiste hulgas populaarne, sest politsei seal patrullimas ei käinud. Jõeäärselt avanes suurepärane vaade sillale ja hiigelsuurele mahajäetud Pärnu masinatehasele vastaskaldal. See industriaalne koloss oli meie jaoks kui kättesaamatu sihtmärk. Kõige rohkem ihkab inimene ju ikka sinna, kus uksed kõige tugevamini kinni.
Ühel septembriõhtul märkasime, et masinatehase katusel liigub ringi hulk lapsi. Finally, the time has come! Tuhlasime hämarikku mattunud kuurortlinna varjudes tehase ümber, kuni leidsime lõpuks avariiväljapääsu, mille kaudu sisse pugeda. On raske seletada, miks tundsime nõnda suurt vaimustust pelgalt sellest, et pääsesime vanasse ja lagunevasse hoonesse. Võib-olla tekitas joovastust see, et nõnda mastaapne hoone oli justkui vaid meile isiklikuks kasutamiseks? Öine pidu katusel on veel ees!
Räägitakse, et inimene otsib alateadlikult teatavaid läbielamisi lapse- ja nooruspõlvest kuni oma surmani. Kohad, mis meenutavad lapsepõlve, tekitavad tihti sümpaatiat. Paljud perestroika ajal sündinud lapsed kasvasid üles ümbritsetuna tühjadest ja lagunenud majadest – hoonetest, mis olid minetanud oma esialgse funktsiooni. „Dolgostroi” ehk mahajäetud ehitusplats sai laste mänguväljakuks ja üleüldiseks üheksakümnendate sümboliks.
Pärnu masinatehas on ammu lammutatud ja selle vana asupaiga kohale kerkivad üksteise võidu uued luksuslikud majad, nii nagu need kerkivad pea igal pool mujal, kus olen viimase 15 aasta jooksul mahajäetud objekte uurinud ja külastanud. Elu paradigma on muutunud. Ühes intervjuus küsiti minult, mida ma elus kardan. Kardan paljusid asju, aga üks põhilisi on mälu kadumine. Juba praegu tunnen, et iga aastaga on raskem meenutada nende inimeste nägusid, kellega koos ma masinatehase katusel kolamas käisin.
Iga mahajäetud maja on kellegi mälestus. Olgu need mälestused head või halvad, aga need on omamoodi tähtsad. Iga kord kui sisenen uude hoonesse, tunnen sedasama meeldivat ärevust nagu 2007. aastal Pärnu masinatehases. Mälupildid võivad küll tuhmuda, aga see tunne ei kao. Mu valvelolek mälestuste kadumise suhtes tõukab mind tagant, et teha lõpmatult palju pilte kohtadest, mille olen avastanud. Postitan neid järjepidevalt oma Instagrami stooridesse. See formaat on sama efemeerne ja kaduv nagu kõik need kohad ja nendega seotud mälu. Iga mahajäetud koht on miski, mis ei ole tahetud, mis on hävimisele määratud, monument. Minust on saanud aja jooksul keegi, kes neid monumente teadlikult oma iCloudis säilitab ja tunneb siirast rõõmu, kui need veel kellelegi huvi pakuvad.
Turvamees, kes tuli meid tehase katuselt ära ajama, tundub hea tüüp. Ta naerab ja ütleb: „Oh, kuradi romantikud!”
Alexei Gordin on Tallinnas elav kunstnik, kes tegeleb peamiselt maaliga, kuid liigub ka eri meediumide vahel. Tema põhiliseks huviobjektiks on kunstimaailm, sellega seotud stereotüübid, absurd ja provokatiivsed narratiivid.
