Suvi võib küll tunduda apoliitiline aeg, kuid suvel avanevates keskkondades leidub palju erisuguseid võimalusi, kuidas oma agendaga kohale lennates huvitavat nihestatust esile kutsuda. Siit leiad mõned ideed, mis ei nõua suurt hulka inimesi, palju aega või põhjalikku ettevalmistust.

Lähtun nende aktsioonide väljapakkumisel kahest ideest. Esiteks: kõik on poliitiline. Jameson Fitzpatrick kirjutas oma luuletuses „I Woke Up” nii: „Kõik suitsud, mis ma tundide vahel suitsetasin, olid poliitilised / ja kuhu ma need viskasin, kui suits otsas oli. / Ma olin blond ja see oli poliitiline.” Igal eluhetkel ümbritseb meid tihe võimusuhete võrgustik; asjad, elud, kodud ja bussipeatused on neist läbi imbunud ja kannavad poliitilisi tähendusi. Teiseks: tajun sügavat janu, nii üksi kui ka kogukondlikult, laiema poliitilise kujutlusvõime järele. Otsin poliitilise tähendusega katsetusi, mida inimesed kas üksi või gruppides teevad, mis avardavad meie arusaama poliitika elluviimisest; aktsioone, mis astuvad respektaablist ja erakondlikust poliitikast kõrvale ning lähtuvad jagatud, loovast, humanistlikust eetosest. 

Selleks et poliitilist kujutlusvõimet laiendada, vajab inimene esmalt iseenda poliitilisust ja kujutlusvõimet hõlmavaid ja ühendavaid kogemusi. Siinsed aktsiooniideed võivad olla need alguspunktid, esimesed sammud, katsetused, mis võivad minna vahel hästi, vahel halvasti – nagu eksperimendid ikka. Ehkki mõned neist on programmilised, kutsuvad enamik üles loovale poliitilisele sõnumivahetusele inimestega meie ümber. Võime karta, et sellise nähtavuse väärimiseks peaksime intellektuaalselt „valmis” olema. See pole tõsi – uudishimu on palju tähtsam.

Uudishimust ja katsetustest kerkivad küsimused teevad meid aga nähtavaks. Jõuame huvitava pingeni: poliitilisi aktsioone peetakse legitiimseteks enamasti siis, kui neid motiveerib kollektiivne eesmärk. Meie kultuuris tundub aga igasugune normist kõrvalekalduv avalik tegevus liigituvat iseka klounaadi alla. Ehk mängida veidi nende piiridega? Ehk aktsepteerida, et mõnele ei pruugi meeldida, kuidas sa enda alla ruumi võtad – ja see pole maailma lõpp?

Osta festivalile või peole minnes kaasa tampoonikarp (nt kolme tilgaga). Jõudes avalikku WCsse, kus ei paista olevat hügieenivahendeid, pane see kraanikausi kõrvale, karbi peal kutse neid sealt vajaduse korral kaasa haarata. (10 min, 2–5 €)

Vali välja üks lihtne, kuid väärtuslik sõnum. Laena lastega tuttavalt kriiti või osta seda ise ning kritselda see ühel õhtul kodu lähedal asuvatele tänavatele. Mida rohkem kordi, seda uhkem. Sõnum võib olla nii poliitiline, isiklik, filosoofiline kui ka veider. Esimese korra eesmärk ei ole mitte otseselt sõnumit levitada, vaid tekitada tunnet, et tänavad kuuluvad ka sulle. (30 min, 2 €)

Pane paberile kolm lihtsasti mõistetavat praktilist seadusemuudatust, millel oleks sinu meelest suur positiivne mõju sinu elule kohalikus või riiklikus plaanis. Olgu tegu alampalga tõstmisega, rattateega sinu naabruskonnas või kanepi legaliseerimisega, mõtle, miks see hea on, ja vestle paari inimesega enda ümber oma mõtetest. Skript: „Mõtle, kui haige, et inimene käib 40–50 tundi nädalas tööl, tehes midagi, millest me kõik sõltume, aga ikka ei suuda ots otsaga välja tulla. Ainus viis seda lahendada on tõsta miinimumpalka ja kiiresti – viie euroni tunnis. Jah, mõned sektorid kannatavad veidi, aga kohanetakse ja palgavaesuse kaotamisel tekib meil majandusse palju rohkem raha.” Kui oled sõnad enda jaoks läbi mõelnud, liiguvad need vestlused lihtsamini. Jälle, eesmärk ei ole seadusemuudatuste läbisurumine, vaid enda kehtestamine poliitilise agendina. (45 min, 0 €)

Kui sa elad kortermajas, pane kokku väike kirjake, milles tutvustad ennast ning kirjeldad asju, mida sinult saaks laenata või millega saaksid abiks olla. Lisa sinna ka oma kontaktandmed ja korterinumber (seda kõike eelistatavalt eesti, vene ja inglise keeles). Nii saad tuttavamaks oma naabritega, tekitad kogukonnatunnet ja ehk ei peagi järgmine kord Rimisse küpsetuspulbrit ostma minema, vaid saad seda naabrilt laenata. Kui kas või paari naabriga on suhted loodud, saab võtta ette pisemaid projekte hoones ja selle ümber. (30 min, 0 €)

Kui tajud, et värske tuttav on mingil moel poliitiline, siis uuri tema käest, kuidas ta politiseerus. Vastuste vahetamise kaudu tekib sügavam solidaarsus ja tugevam poliitiline identiteet. Küsimuse eest tänan Airi Triisbergi. (10 min, 0 €)

Kas sa oled kunagi mõne poliitilise plakati valmistanud? Kui mitte, siis proovi luua koduste materjalidega midagi, mille saaks Vene saatkonna ette riputada. Selle väheste vahenditega ärategemine on tähtsam kui täiuslikkus. (45 min, 0 €)

Osta kaltsukast valge lina ja kirjuta sellele odava värviga „TAHAN OLLA ROHELINE”. Võta see lina kaasa ja kui sõbraga järjekordse halli tühermaa juures olete, hoidke seda üleval ja paluge kellelgi pilti teha. Kohanda sõnumit lähtuvalt enda huvist või pilgust. Jaga tehtud fotosid sotsiaalmeedias. (60 min, 3 €)

Guugelda terminit „wheatpaste” ja tee endale ise plakatiliimi. Rebi Müürilehest üks leht välja ja kleebi see öö varjus lähedalasuvale seinale. Kui see hästi läheb, saad hakata ise plakateid looma. (80 min, 1.50 €)

Osta endale püsimarker. Kui jõuad järjekordsesse lokaali, kus puudub invatualett, siis kirjuta seinale „Pissimine on inimõigus” ja joonista juurde ratastoolilogo (♿︎). (2 min, 2 €)

Tee Instagramis live või loo Messengeris enda jututuba, kus sa poole tunni jooksul endale olulise autori tekste ette loed. Skript: „Tere, mina olen X. Mul on hea meel, et te minuga liitunud olete. Loen täna ette kaks peatükki „Gulagi arhipelaagist”.” Ja siis lihtsalt loe. Lõpetades võid öelda: „Tänaseks kõik. Aitäh, et mind kuulasite. Ilusat päeva.” Sotsiaalmeedias tekkinud normide rikkumine tõmbab ühelt poolt tähelepanu, teisalt takistab kapseldumist ja võimaldab tekkida ootamatutel ühendustel. (60 min, 0 €)