Haldi Välimäe on saanud hakkama eesti keeles romantiliste sõnumite edasiandmisega viisil, mis pole imal või piinlik.

★★★★☆

Nõukogude estraadisouli taastulemine on kogunud hoogu aastast 2015, kui plaadifirma Frotee andis 7-tollisel vinüülil välja Velly Joonase 1980ndate salvestuse „Stopp, seisku aeg!”. Iga melomaan, kes ka melomaan on, ajas seda albumit taga, ja hea põhjusega. Joonase maitsekas tõlgendus ABBA liikme Frida soolosinglist „I See Red” tuletas meelde teisigi taolisi pärle, nagu Els Himma „Veerev päev” ja „Vihma käes”, Heidy Tamme „Suvi ei jää” ning Marju Kuudi looming. Need artistid ja lood kumavad viidetena jõuliselt läbi ka Haldi & ans Flamingo värskel albumil. See pole juhuslik. Kollektiivi frontwoman Haldi Välimäe on 60–80ndate muusikat põhjalikult uurinud ja sünteesinud; tema teene on näiteks möödunud aasta üks parimaid väljalaskeid, Marju Kuudile pühendatud „Marynile / For Maryn”.

Albumil „Õige aeg” keerleb kuus originaallugu, mis tabavad mainitu hõngu, kuid kõrva hakkavad ka nüüdisaegsed märksõnad, nagu L’Impératrice ja Khruangbini eklektiline pillerkaar. Plaati on seega keeruline ajajoonele paigutada. See on hea märk ajatust headusest ja lähen hea meelega selle helirännakuga kaasa. Lugudest leiab meeleheitlikku armastuse agooniat, sensuaalset melanhooliat ning muretut ja nõtket minekut. Helimaastikud ja tekstid on väga romantilised, justkui liialt naiivsedki, kuid neid kuulata on puhas nauding. Pehme, udune objektiiv ja nostalgialoor loovad muusikale oma raamid ja maailma, mis ei allu küünilistele reeglitele. Muljetavaldavalt on Välimäe saanud laulukirjutajana hakkama eesti keeles romantiliste sõnumite edasiandmisega viisil, mis pole imal või piinlik. 

Praeguseks on jõudnud kuulaja ning ajaloo vahele piisavalt distantsi ja vabadust voolata, et selle ajastu muusika pärandit objektiivselt hinnata ja n-ö puhta lehena vastu võtta. Ja see, mis on tolmu alt kõlama pääsenud, on endiselt fantastiline.