HEALTH – Death Magic (Loma Vista, 2015)

Pärast kuueaastast LP-pausi, mille vahele jäi üks remiksialbum ning soundtrack arvutimängule „Max Payne 3”, tormas USA noise rock’i punt HEALTH kevade hakul taas areenile, kaasas „New Coke’i” nimeline prelüüd uuele plaadile ja video, milles näeb aegluubis oksendamisstseeni ning lõputiitrites lauset „You will love each other”.

Pärast kuueaastast LP-pausi, mille vahele jäi üks remiksialbum ning soundtrack arvutimängule „Max Payne 3”, tormas USA noise rock’i punt HEALTH kevade hakul taas areenile, kaasas „New Coke’i” nimeline prelüüd uuele plaadile ja video, milles näeb aegluubis oksendamisstseeni ning lõputiitrites lauset „You will love each other”.

Armastus moodustab HEALTHi „Death Magicul” koos elu ning surmaga (Life is strange but it’s all we’ve got / Love’s not in our hearts / Limp as you’d like, everybody dies) üldse kuldse triumviraadi, mis leiab mainimist pea kõigis lugudes, kuid seda muidugi HEALTHi reeglite järgi.

Etteaste teevad plahvatavad ja haamerdavad noise’i-saundid, doos pilavat huumorit („Stonefisti” videos läbivad kõik bändiliikmed kirurgilise operatsiooni, mille tulemused on üsnagi kaheldavad) ning sel korral ka sild popmuusikaga, mis tõstis vaikselt pead juba nende eepilises noise’i-romantika õhustikuga loos „USA Boys” aastal 2010. Selle kõik mängib bänd muidugi auväärselt välja ning kõige selgemalt võib sümbioosi taibata lugudes „Dark Enough” või „Life”, mis suurima tõenäosusega mööda kesktee lombikest võiks seilata. Tasub mainida, et HEALTHi võlus on oluline koht ka vokalist Jake Duzsiki vokaalil, mis müra ootamatu pehmusega tasakaalu viib.

Nende lisanduste kõrval kappab HEALTH ikka justkui neli apokalüpsise ratsanikku, nagu viitas neile muusikaajakirjanik Norman Fleischer, tumedat kaost külvates ja jõudsamalt kui kunagi varem.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: A Place to Bury Strangers – Transfixiation (Dead Oceans, 2015)

Plaadiarvustus: A Place to Bury Strangers – Transfixiation (Dead Oceans, 2015)

Paljude kriitikute poolt New Yorgi kõige valjemaks bändiks nimetatud A Place to Bury Strangersi neljanda kauamängivaga tekib tõsine déjà vu probleem – ma olen seda kõike juba justkui varem kuulnud.
Plaadiarvustus: Zu & Eugene S. Robinson – The Left Hand Path (Trost Records, 2014)

Plaadiarvustus: Zu & Eugene S. Robinson – The Left Hand Path (Trost Records, 2014)

„The Left Hand Path” on Zu ja Oxbow’ vokalisti Eugene Robinsoni koostöös valminud projekt. Võttes arvesse, et jõud ühendavad vastavalt itaalia ja ameerika eksperimentaalse muusika viljelejad, sobiks pealkirjaks vabalt ka „The Left Field…
Plaadiarvustus: John Carpenter – Lost Themes (Sacred Bones, 2015)

Plaadiarvustus: John Carpenter – Lost Themes (Sacred Bones, 2015)

Tunnustatud filmilavastaja John Carpenteri isiklik debüütalbum on viimaks kättesaadav. N-ö friigižanrite meister alustas 70ndate keskpaigas ning lõi oma karjääri jooksul mitu imetlusväärselt stiilset ja mõjusat filmi, millest enamikule ta ise ka soundtrack’i komponeeris.
Müürileht