Alates 2023. aasta suvest Müürilehe kultuuritoimetajana töötanud Helena Aadli paneb jaanuaris ameti maha. 27 Müürilehe numbrit, sadu toimetatud ja kirjutatud tekste, pressiteadete koomat ja isegi paari kõhklust hiljem tundus mõistlik paluda sellest kogemusest kasvanud mõtteid jagada.

Enda praegusest elust pressiteadet koostades rõhuksin, et pressiteated – see, kuidas, miks ja kellele neid kirjutatakse – tuleks ümber mõtestada.

Vihast kultuuriinimest kohates tuleb ta esmalt ära kuulata.

Kultuuriajakirjandus võiks julgemalt riske võtta, viia end lugejale lähemale, sotsiaalmeediat mitte peljata. Praegu näib mulle, et kohalik kultuuriajakirjandus on endiselt arhailises lõksus, mis võib heal juhul tulla ajaga kasuks (vt ka analoogliikumine), aga halval juhul muuta selle rolli veelgi ebarelevantsemaks, kui ta praegu on.

Kusjuures ikka ja jälle on kriipinud kõrva, kuidas siin ja ka lähiriikides muretsetakse noorte lugejate pealekasvu pärast, aga samal ajal on keskmise kirjutaja või toimetaja vanus noortega võrreldes üpris kõrge. Minu meelest võiks selle üle pea murdmise asemel noori kirjutajaid teadlikult kaasata ja tegeleda teemadega, mis neile korda lähevad, mitte pidada neid naiivseks või tähtsusetuks. Olen viimasel ajal kogenud, et kui gümnaasiumiealistelt küsida, mis on kultuuris praegu olulist või kellel tasuks silma peal hoida, on vastus tihti miskipärast vanema keskealise nägu.

Müürilehes töötades sain aru, et see, kes saab n-ö püünele või kelle nägu pannakse lehe kaanele, võib olla vahel juhuslik.

Kui lugejana oli mul varem küsimus, et miks mingitest asjadest ei kirjutata, siis toimetajana näen, et mõnikord a) ei taha keegi kirjutada; b) inimene, kes lubas kirjutada, ei saada oma teksti ära; c) keegi ei arva, et oskab sellest kirjutada või d) sobivatel kirjutajatel on lihtsalt töölaud juba täis. 

Toimetajana kogesin esimest korda, kuidas minu päevakommentaar võib minna niimoodi lendu, et võõrad tähtsad inimesed (ja mehed) hakkavad kommentaariumites minu ja mu autojuhioskuste kohta igasugu asju arvama, lähevad rõvedalt isiklikuks, vägivaldsekski. Tajusin, et teatud mõttes on hirmutamine kellelegi või millelegi kasulik, ent üks selline kord võttis tükiks ajaks ära isu midagi öelda. Seetõttu oli kohati keeruline tööalaselt oma näo ja nimega näiteks midagi arvata. Samas tasub taastuda, hoida jalatallad kindlalt maa peal, teha häält ja seista selle eest, mis tundub õige.

Tekstide toimetamisel tekkis ikka ja jälle tunne, nagu alustaks iga kord nullist, kohaneks iga teksti ja autori käekirjaga. Kusjuures olen õppinud, et kärpimine teeb tekstid tihti märksa paremaks.

Väga rõõmustav asi toimetamise juures on tekstile hästi lähedale minemine ja autoriga koos selle kallal töötamine. Mõttepõrgatusprotsesside käigus olen mitmete inimestega headeks tuttavateks saanud, mõnest tutvusest on lausa sõprus kasvanud. On hea tunne, kui keegi usaldab oma mitte-nii-valmis teksti minu kätte ja mul on toimetajana võimalus see osadeks võtta, küsimusi küsida – justkui sorida mustapesukastis, kus on muu hulgas palju ilusaid ja mõnusaid riideid.

Töö ja eraelu piiri seadmine on kultuuritoimetajana – mis seal salata – pigem raskendatud. Tööaeg on siis, kui toimetan päeval tundide viisi arvuti taga tekste, jah, aga kui õhtul lähen näituse avamisele, viietunnisele etendusele, kinno? Kas mõne väljaande essee või artikli lugemine on töö, kui seda tehes hakkab aju tootma töömõtteid ja -plaane? Lõpuks oli kogu vaba aeg üks puder ja kapsad. Kultuuri n-ö ületarbimisest tingituna ei saanud ma enam hästi aru, mida ise päriselt naudin ja mida mitte.

Minus on tekitanud kahtlust kõiksugu asjad. Sisemistest kahtlustest rääkides oli mul tööl esmalt küsimus, et kuidas üldse millegi kohta midagi öelda, pidin pidevalt kahtlusest läbi närima. Samas on tänu töökogemusele, aga ka vanemaks saamisele (ja tänu teatud sisemisele treeningule) kahtlusi vähemaks jäänud. Olen paremini mõistma hakanud, kust läheb halvava ja tervisliku kahtluse vaheline piir. Viimasel ajal intrigeerib mind endasse kahtlusteta suhtuv mõtteviis, mis võib tundepetteks üle minna – huvitav, kui kaugele üks kahtleja sellega minna saab ja mis hetkel see puruneda võib?

Kõige vabastavam on praegu teadmine, et ma ei pea soovi korral mitte millegi kohta mitte midagi arvama. Ja märksa lihtsam on uudistejuhe aeg-ajalt seinast tõmmata ning mitte olla kursis toimuvaga. Ilmselt kasutan seda privileegi.

Hakkan Värske Rõhu proosatoimetajaks 2026. aasta veebruaris.

Kui näen sõnapaari kultuuri tarbima, siis ei tee ma teist nägugi.

On hetki, kui mulle tundub, et me kõik teeskleme, et mingid asjad ei lähe meile korda või teame neist rohkem kui tegelikult. Enda sisse piiludes olen viimasel aastal aru saanud, et teesklusel on mitu tasandit ja kõige hullem neist on see, kus hakatakse iseenesega peitust mängima, saamata aru, et mäng üldse käib.

Mulle on segane, miks lepitakse kollektiivselt sellega, kui palju aega röövib iganädalane palgatöö tegemine, selleks ettevalmistumine ja hiljem taastumine.

Miks nimetada diskussiooniks seda, kui kõvemini räägivad ja peale jäävad lõpuks ikkagi need, kellel on rohkem suurust, vahendeid ja võimu?

Kunda on minu kodulinn ja üks üpris kummaline paik, kus on põnevaid kihistusi. Leidub mitmest ajastust pärit industriaalsust, aga ka muljetavaldavaid loodusvaateid. Väike faktimomendike ka: Kundas on tsemendimuuseum ja Eesti ainus kirik, mille kell asub väljaspool torni. Ainuke Moldova Vabariigi aukonsul elab Kundas ja on muu hulgas minu naaber, kusjuures Moldoval pole Eestis ei saatkonda ega konsulaati.

Kui peaksin Kolde poest novelli kirjutama, siis alustaksin juhtumusest, kus peategelane avastab ühel päeval, et tal on liialt vähe pahesid, ning läheb Kolde poodi, kust ostab veibi ja paki sihvkasid. Sealt algab aga spiraal, mis viib muu hulgas Mööbeldaja mööblipoodi ja Kopli tänava kasiinosse.

Mõningaid sõnu ja mõisteid, mille kasutamises võiks tulla paus: prekaarsus, liminaalsus, vahepealsus, poorsus.

Viimane kord karaokebaaris mõistsime sõpradega tihkelt täis saalis, et tahaksime seekord rohkem laulda kui kuulata, seega otsustasime tellida takso teise karaokebaari, mis oli meie rõõmuks inimtühi. Esitamisele tuli nii isamaalisi laule kui ka ballaade, mida ei oleks arvanud end kunagi laval laulvat. Järgmisel päeval oli kerge ja lustakas olla.

Kõige radikaalsem tegu oleks praegu olla kõige toimuva suhtes optimistlik.