Elektroonilise muusika artisti HOSTILE’i uus album „9X9” tegeleb transidentiteedi ja keskkonnaga. Kuidas seob neid kahte aga allika metafoor? Juttu tuleb veel nii Kauplus Aasia pärandist, „brati”-maaniast kui ka rahulikust klubimuusikast. 

„I can be anything that I wanna be,” sosistab HOSTILE’i hääl tema loos „XYZ” kõrva manifesti, mille edastamist pärsivad ragisevad helikatkestused. Tema esimeselt, 2023. aastal ilmunud EPlt „RED​—​LiNE” pärit loo sõnum on ühtviisi isiklik, kuid annab samas edasi ka ühiskondlikku kiusatust kõike sildistada ja sellega seotud kammitsaid – olgu tegemist siis identiteedi või kindlatesse kategooriatesse surutud loominguga. HOSTILE ehk Eva Ševtšenko, elektroonilise muusika produtsent, DJ ja graafiline disainer, lähtub sellest sõnumist ka oma muusikas, soovimata haakida end konkreetse žanrisildi külge. „See on muusika, mida saab kuulata,” naerab ta. „Mulle ei meeldi läheneda loomingule nii, et mul on mingi stiil ja kindlad reeglid. Muusikaloomise protsessi lõbu seisnebki selles, et sa ei järgi reegleid.”

„Muusikaloomise protsessi lõbu seisneb selles, et sa ei järgi reegleid.”

De facto alma mater

3. mai õhtul ehk päev enne HOSTILE’i esimese täispika albumi „9X9” ilmale tulekut toimub Tulika tänaval asuvas loomestuudios PUSH. plaadi kuulamispidu. Kohal on ka BFMi tudengid, kes teevad parasjagu albumi valmimisprotsessist dokumentaalfilmi. Eva ja ta kursusekaaslane Jan-Markus Maasepp olid Tommy Cashi „Eesti laulu” finaal-show’d saatnud kohvivisuaalide taga, mistõttu algne plaan oli filmida just seda teekonda, aga kuna Eurovisioni võistlusel Eva tiimiliikmena siiski kaasa ei löö, nihkus fookus sellele, kuidas anda välja plaati, kui sul ei ole selja taga plaadifirmat ja puudub rahaline toetus – kuidas näeb välja ideede genereerimine, muusikaloomine, tiimi kokkupanek, esitluseks valmistumine jne. 

Kuulamispidu tähistab seega Eva jaoks esimest olulist verstaposti. Visuaalse inimesena kuvab HOSTILE iga loo taustaks ekraanile metalse läikega veeniresid, justkui termokaamera pilti õidepuhkevatest liiliatest, kiirelt möödavihisevaid kaadreid mägedest, ahvidest ja matemaatilistest valemitest ning ereroosat värvi, mis on uue albumi signatuurvärv. Viimase loo „Fold” ajal ilmub seinale Google Street View, mis viib meid Eva alma mater’i EKA juurest aadressile Kopli 2, kus ootab parasjagu valmimist uus kortermaja. Veel mõni aasta tagasi asus seal alternatiivnoorte lemmikklubi Kauplus Aasia, mis mängib ka Eva elus olulist rolli. „Minu kogukonnaks ongi inimesed, kellega ma tutvusin Kauplus Aasias. Nemad on mind juba kolm-neli aastat kaasanud, aidanud mul areneda ja avastada väga palju erinevat muusikat. Kui ma ei oleks sinna sattunud, siis ma tõesti ei tea, mida ma praegu teeksin.” Kuigi füüsiliselt Kauplus Aasiat enam ei eksisteeri, on selle pärand ilmselgelt skeenesse kinnistunud ning nii võib ka „Foldist” ja selle lõpus kõlavast peomelu salvestusest välja lugeda pühenduse sellele Z-generatsiooni kultuskohale.

„Minu kogukonnaks on inimesed, kellega ma tutvusin Kauplus Aasias.”

Retsept, mis koosneb mürast ja vaikusest

HOSTILE’i 2023. aastal ilmunud „RED​—​LiNE” oli Eva enda jaoks kõlalt pigem vaenulik (pun intended) ja vastuolulisi, kuid ka suurejoonelisi tundeid edastav plaat. EPl on tõesti kuulda intensiivsemat lammutamist ja glitch’e ning see tekitab vajadust kontrollida, kas kõrvaklapid ikka funktsioneerivad, nagu viitas selle arvustuses ka Oliver Berg. Nii et kui kuulen intervjuud transkribeerides taustal baari TOPS koka noateritamisheli, kõlab seegi justkui sämpel HOSTILE’i loomingust.

Uus plaat märgib Eva jaoks ka kaugenemist mürarikkamast muusikast. „Siin on hoopis suurem roll müra ja vaikuse tasakaalul. Kui ma EPga „RED​—​LiNE” tegelesin, olin värskelt kapist välja tulnud ja alles enda mõistmise ja avastamise alguspunktis. Tol ajal oli see kõik mu jaoks niivõrd uus kogemus.” „9X9” tegeleb transidentiteedi, kuid ka keskkonnaga ning kasutab selleks allika metafoori, mis on läbiv nii muusikas kui ka albumi kujunduses.

Eva sõnul on veeallikas kõige puhtam sümbol, mis ühendab tänapäeva kiiret maailma ja loodust. „Inimesed on samuti hästi fluiidsed ja voolavad. Albumi teema on mingil määral selle metafoor, kuidas inimene, kes on viibinud kiires, võib-olla isegi räpases keskkonnas, satub hästi puhtasse keskkonda ja kuidas see koostöö toimib.” Eva tunneb, et ka enda identiteedi avastamine on mingis mõttes nagu vaimselt puhtamasse keskkonda sattumine: „Nii-öelda koostöö selle vahel, kellena sa oled sündinud ja kes sa päriselt oled, on hästi raske, pikaajaline ja väga mitmekesine protsess. Seal on nii ülevaid kõrghetki kui ka kõige hullemaid madalpunkte, mida on võimalik üldse ette kujutada.” Neid tunnete äärmuseid ehk intensiivsust, rahulikkust ja kasvamist oligi Eva jaoks kõige raskem muusikasse üle kanda, kuid lõpptulemusega on ta väga rahul. Kuulajagi saab kogeda siin kordamööda nii filmilikult suurejoonelisi helilaineid ja rahulikku sillerdust kui ka klubisse sobivat bassitsunamit ja trummimasinate sahmakat krae vahele. 

„Nii-öelda koostöö selle vahel, kellena sa oled sündinud ja kes sa päriselt oled, on hästi raske, pikaajaline ja väga mitmekesine protsess.”

Bass – tantsupõranda vundament

See, et plaat on kohati vaiksem, ei tähenda Eva jaoks siiski, et ta oleks kuidagi klubikeskkonnast või sinna mõeldud muusika tegemisest eemaldunud – pigem on see tõestus, et ruumi võiks jaguda ka madalamatele pulsi- ja helisagedustele. Ta sõnab, et talle endale on tantsupõrandal eriti oluline bass, sest just selles peitub kogu klubitamise ja muusikanautimise lõbu. Klubimuusika ei pea olema alati hästi sügav ja vali. Kogu selle aja, kui ta on muusikat teinud, on ta mänginud ka plaate. „Aasta tagasi hakkasin tundma suurt respekti hästi rahuliku muusika vastu klubikeskkonnas. Olen mänginud palju Autechret, Oneohtrix Point Neverit, Boards of Canadat. Leian, et see lisab setile nii palju varieeruvust,” selgitab ta ning mainib, et Tartus on tal tekkinud isegi üks teda fännav paarike. „Mängisin viimased tund aega hästi rahulikku muusikat ja nad tulid rääkima, kui tore neil oli, sest nad ei ole pikka aega kuskil klubis sellist muusikat kuulda saanud. Nüüd tulevad nad iga kord mu seti viimasteks tundideks kohale.” Eva ütleb, et Tallinnas ta seda mitmekülgsust nii väga märganud ei ole, eriti pärast Kauplus Aasia kinniminekut. „Mul on tunne, et Tartus on inimesed olnud rohkem avatud.”

„Aasta tagasi hakkasin tundma suurt respekti hästi rahuliku muusika vastu klubikeskkonnas. Olen mänginud palju Autechret, Oneohtrix Point Neverit, Boards of Canadat.”

Visuaal loeb

Kui ajada jälgi, et kuidas Eva muusikuteekond alguse sai, oskab ta nimetada mitu katalüsaatorit: õde, kes talle nooruses mitmeid artiste tutvustas, muusikakool, kus ta seitsmeaastaselt põhipillina akordionit ja kõrvalpillina klaverit õppima asus, ning YouTube, kust ta muusika produtseerimise videoid vaatas, misjärel ta endale 11-aastaselt okidokist kasutatud Abletoni Launchpadi tellis ja vaikselt katsetama hakkas. Evat suunab muusikat tegema kõige rohkem just muusikakuulamine ja mõttekaaslastega suhtlemine. Samas mängib tema jaoks muusika kõrval sama olulist rolli visuaal: „Sul võib olla hea plaat, aga kui seda saatev visuaal on kehv, ei pruugi see samamoodi mõjuda.” Tema viimase aja lemmiknäide disaini ja muusika koostööst on Charli XCXi „brat”, mida saatnud esteetika kaaperdas eelmise aasta suvel popkultuuri ning kannab siiamaani üleilmselt Charli-maaniat. „Vaatasin pealt, kui ta selle albumi tiisimist alustas. See on nii uskumatult hea visuaaliga ja nii hästi reklaamitud, alustades Brooklynisse loodud „brati” uudiseid edastavast seinast ja lõpetades remiksialbumi kujundusega. See on üks parimaid näiteid sellest, kuivõrd tähtis on disain muusikas.”

Oma muusikat Eva kümne küünega underground’is kinni ei hoia. „Kui inimesed leiavad, et neile meeldib, siis palun väga, selle jaoks ma tegingi, et kuulataks, aga ma veidi kahtlen, et sellele on turgu ainult Eestis, peab kuskile mujale ka seda levitama.” Kas sellest saab HOSTILE’i suvi? „9X9” elu igatahes alles algab, mis tähendab, et Eval on plaanis ka füüsiline reliis ja mitmed albumiga seotud projektid. Kui ta parasjagu muusikat ei tee ja tahab end välja puhata, avab ta läpakas SoundCloudi, kaevab sealt uut muusikat ja „matkab” enda sõnade kohaselt oma mõttemaailmas, kust võib leida nii neidsamu allegoorilisi allikaid, noateritamishelisid kui ka reeglitevaba muusikat.