Hannaliisa Uusma ja Brigitta Davidjants on teinud ootamatult valmis selle aasta parima suveplaadi, vältides samal ajal kõiki läägeid päikesemuusika klišeesid.

★★★★☆

Ma ei taha kuidagi Eesti alternatiivpopiskeenet alavääristada, aga siinmail ei suudeta pahatihti neid kaht korraga saavutada. On kas alternatiivhullus või vedel popp, koos näeb neid paraku liiga harva. Davidjants ja Uusma tabavad aga kümnesse. „Station Luna” südames on jessylanzalikud sulgkerged vokaalid, taustad on seevastu murtud kildudeks, meelega nihestatud ja lonkama pandud. Tervik meenutab aga parimas mõttes Maria Minerva algusaegade magamistoapoppi, kus tööle hakkab rikkalik muusikaline ruum. 

„Station Luna” pühitseb ka albumiformaati. Olen püüdnud neid lugusid korduvalt ükshaaval kuulata, kuid iga pala täiendab eelnevat-järgnevat nii tugevalt, et eraldiseisvalt mõjuvad need lihtsalt ebardlikult. Kui aga järgemööda minna, siis avaneb Uusma ja Davidjantsi teine kauamängiv üha uute külgede pealt. Esialgu meenutas see just Jessy Lanza laiska ja udust elektroonilist tantsupoppi – tantsumuusika mõjutused on väga tugevad kogu albumil –, ent nüüd kõlab see pigem kui hulljulge new wave revival. Sinna vahele on aga süstitud pehmet suve-house’i ning ambientset džässiollust, mis ajab segadusse ja lummab samal ajal.

Kahjuks on aga ansambli HUNT kurb paratamatus see, et ükspuha kui päikselist ja popilikku loomingut nad ka ei teeks, nende muusikaline keel on lihtsalt keskmise kõrva jaoks liiga sõge. „Station Luna” kõlabki aga albumina, mis on ennekõike mõeldud just Uusmale ja Davidjantsile endale. Ja muidugi on tore, kui kellelegi teisele ka peale läheb. Nii peakski muusikat tegema!

Lihtsalt mõte: kujutage ette, kui HUNT ja Mart Avi annaksid koos plaadi välja… See oleks võimas.