„The Prisoner” (1967–1968, Suurbritannia, Everyman Films). Looja Patrick McGoohan, osades Patrick McGoohan, Angelo Muscat, Peter Swanwick jt.
„The Prisoneril” pole asjata kultussarja staatust ja ülemaailmset fännibaasi – see viib meid mõistujutu ja võrdpiltide maailma, kus tegelikkus on segunenud fantastika ja unenäolisusega. Sarjas on kaks peamist liini: esiteks sotsiaalne kriitika ning teiseks võib „The Prisoneri” võtta ka katsetena käsitleda tervet inimeksistentsi, meie mõtte või mõttetuse paradokse, ning uurida inimese alateadvuse ja identiteedi küsimusi. Pärast spiooni töökohalt tagasiastumist leiab peategelane number 6 (Patrick McGoohan) end pealtnäha idüllilisest Külast, mis on tegelikult orwellilikult suletud ühiskond. Küla, mis on oma arhitektuuri ja pastelsete värvidega justkui impressionistlikust maalist välja lõigatud, on hierarhia poolest aga täielikult vastuolus tahtevabadust propageerinud kunstivooluga. Muust maailmast eraldatud Küla juhib täieulatuslik tsensuur ja iseloomustab massiline propaganda. Küla on kafkalik ja groteskne – peategelane on sattunud olukorda, mis on absurdne, seletamatu, arusaamatu ja kus tal tuleb seista vastu salapärastele bürokraatlikele jõududele, millest jagusaamiseks ei ole tal erilist väljavaadet. Küla on mudel, mis markeerib inimeste suurimat saavutust tsivilisatsioonina, kus surutakse alla elanike instinkte, et neid ohjata. Individualismi ideoloogia kukutamiseks on kogukonna liikmete nimed asendatud numbritega, meie kangelane on number 6. Küla eesotsas on number 2, kellel on nõidusliku elemendina igas osas uus nägu, kuid sama ülesanne – selgitada välja põhjused, miks meie kangelane salaagendi tööst loobus. Võttepaiga kujunduse kaudu portreteerib sarja looja Patrick McGoohan populaar- ja massikultuuris käibel olevaid ideid, väärtusi ja perspektiive – number 6 esindab kontrakultuuri, ta on anarhist ja mässaja, kelle eesmärgiks on pääseda vabadusse.
Filmiteksti psühhoanalüütilisus joonistub kõige selgemalt välja alles sarja viimases osas, kus näeme freudilikke alltekste ning inimese psüühika kolmainsuse mudelit (ego, superego ja id). Peaosas on mees, kes võitleb iseendaga. Inimese mina, enesetunnetus ja identiteet on pidevas transformatsioonis. „Mina” ei ole absoluut ja seda mõjutavad nii isiku sisemaailmas toimuvad protsessid kui ka ümbritsev. Viimasel kohtupäeval on number 6 vastamisi oma superego ja millegagi. Superego, tema südametunnistus, on varjunud mustades ja valgetes maskides vandekohtunike taha. Number 1 maski alt ilmuv gorilla on see miski, peategelase mitteteadvus, see osa inimesest, mis ei tunne mingit moraali ja allub ürginstinktidele.
Kas Küla on olemas? Kas kõik sarja jaod toimusid ainult peategelase peas? Kas me oleme iseenda kõige suuremad vangid? Nii palju küsimusi, väga vähe vastuseid. Kaosest korra loomine on osa inimese olemusest. Sarjas on küllaldaselt erinevaid sümboleid, kuid tähendused tuleb igal vaatajal ise luua. Kui ootad tekkinud mõistatustele vastuseid, siis on parem „The Prisoneri” vaatamisega üldse mitte alustada. Kui aga naudid intelligentset ja spirituaalset LSD-tripiga võrreldavat kogemust, siis on see sari just sulle.
