Müürilehe noorte filmikriitikute konkursi 1. koht.

„Ida” (2013, Poola, Taani). Režissöör Paweł Pawlikowski, stsenaristid Paweł Pawlikowski ja Rebecca Lenkiewicz, osades Agata Kulesza, Agata Trzebuchowska, Dawid Ogrodnik jt. 80 min.

Poola päritolu Paweł Pawlikowski neljas mängufilm „Ida” paistab tõestavat, et režissööri meelepäraseim karakter on ennast otsiv ning eetiliste dilemmade keskel seisev kangelanna. Sõjajärgses kommunistlikus Poolas on vaatluse all kaks juudi naist: orvuna kloostris kasvanud Anna (Agata Trzebuchowska) ja tema temperamentne, kuid tugeva iseloomuga kohtunikust tädi Wanda (Agata Kulesza), kes vastandub oma alkoholilembuse ning kirglikkusega kammitsetud õetütrele. Pawlikowskile pole aga erinevalt näiteks Trierist omane tegelasi kunstilise eesmärgi nimel ohverdada ja neid irooniliselt tögada. Ta avab karakterite olemust läbi kerge ja inimliku huumori, jättes ruumi ka siiralt kujutatud tõsistele momentidele, mille veenvuse tagavad mõlema näitleja vapustavad sooritused. Nõnda nagu lavastaja varasemates linateostes „Last Resort” (2000) ja „My Summer of Love” (2004), liigub ka „Ida” narratiiv peategelase küpsedes lineaarselt tema mentaalse tasakaalukuse suunas.

Anna ja tema tädi esimene kohtumine ja nende üürike koosveedetud aeg ei ole sugugi dramaatilised, ent hiljem koorub välja perekondlik ja ajalooline valu. Vastastikune mõju seob nende iseloomudest tingitud täiesti erisugused üksindustunded omavahel kokku. Viimaks saavad nii Anna kui Wanda kummalegi omasel viisil lunastatud. Just hoolikalt läbi mõeldud mise-en-scène ja staatiline kaamera loovad emotsionaalselt paeluvale käsikirjale aluse, millelt need teemad puhtalt ja ilma liigse visuaalse kärata vaatajani tuuakse. Alles filmi lõpus, kui Anna on otsused langetanud ja sammub enesekindlalt valitud teerajal, muutub operaatoritöö esmakordselt lavastaja varasematele filmidele omaselt liikuvaks.

Pawlikowski „Ida” austab esteetiliselt nõudliku vaataja maitset, pakub aga seejuures mitte lihtsalt kinematograafiliselt peent kompositsiooni ja detailikeskset minimalismi, vaid puudutab ka filosoofiliselt suuri teemasid, nagu religioon, holokaust ja perekondade lõhenemine. Režissöörile näib usuproblemaatika olevat oluline aspekt inimese käitumise eetika uurimisel. Seda, kuidas Jumal võib pimestada, seejärel valgustada ning lõpuks siiski kiusatusse jätta, uuris Pawlikowski juba „My Summer of Love’is”. Anna, kes on andmas peatselt nunna vannet, näeb tädi tundma õppides, et kõigil on oma jumalad ning pühakojad. Tädi Wanda ja Anna vastanduv elukulg tõstatab mitmeid küsimusi. Kas usk jääb püsima ka siis, kui ollakse üles kasvanud ilma perekonna ja ajaloolise traumata ning oma juudi päritolu teadmata? Mida tähendab olla kollektiivse ajaloolise mälupildita isiksus? Kas Jumala halastamatuse võtavad leplikult vastu ainult isiklikust tragöödiast puutumatud?

Kuid kogu narratiivse intriigi tugevus ei jäta varju visuaalset struktuuri, mis kõnetab vaatajat mustvalge modernistliku linateose esteetikaga. „Ida” tegevuski toimub 1960ndatel. Jahmatav stiilsus ja täpsus hoiavad filmi moraalselt laia haaret mõjuvalt koos, jättes vaataja kohati isegi võõrandatult kinematograafia ilu jälgima. Olles pikalt Inglismaal elanud ning enda esimestes kinotöödes sealset sotsiaalset konteksti avanud, pöördub Pawlikowski viimase filmiga oma juurte juurde. Nii nagu Martti Heldel („Risttuules”) õnnestus teha ühe eesti perekonna sõjaaegsetest kannatustest film, vältides kitšilikule pisarakiskujale omaseid võtteid, on Pawlikowski jutustanud samuti afektivaba peenetundelisusega enda rahva loo.