Eesti turist on turisti kui puhkamist harrastava isiku alaliik. Tema unistused väljaspoolsusest on kujunenud globaalse unistustejõe postsovetlikus deltas.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Take time to see the wonders of the world
To see the things you’ve only ever heard of
Dream life the way you think it ought to be
See things you thought you’d never ever see

Need on lauluread The Human League’i 1981. aasta süntpopi loost „The Things That Dreams Are Made Of”. See on bänd, mis tegeles nagu mitmed teised vasakule kaldu briti uue laine grupid oma kaasaegse ühiskonna ihade ja unistuste muusikasse tõlkimisega. Samas laulus jätkavad nad veel, et kõigil on vaja armastust ja seiklust, kõigil on vaja raha, mida kulutada. Sõita autoga üle Golden Gate’i silla ja marssida Punasel väljakul.

Uude maailma minek

Taasiseseisvunud Eesti unistas samuti seiklusest ja rahast, mida kulutada, ning maailmaimedest, millest oldi seni vaid kuuldud. Kombatavaks muutus imetabane raudse eesriide tagune maailm, mida oldi nuusutatud läbi ekraani ja raamatute. Lauri Leesi kirjeldused Lafayette’i kaubamajast ja Vendôme’i väljakust muutusid müütilisest reaalseks. Kättesaamatu kosmiline kaugus muutus bussisõidukauguseks.

Eks ole märgiline, et 1990. aastate üks esimesi hittsaateid oli Maire Aunaste juhitud „Reisile sinuga”, mis ühendas eneses justkui romantika ja seikluse. Lihtsad inimesed vaatasid värisedes teleekraani ees, kuidas peamiselt noori paari pandi ja reisile saadeti. Hoiti pöialt, et kokku läheks televaatajatele kõige sümpaatsemad ja et õnnejumal saadaks nad kaugele, mitte nädalavahetuseks Otepääle. Vahel kutsuti mõne kaugema reisi saanud paar ka saatesse tagasi, kus nood siis demonstreerisid, kuidas Šveitsi reisilt sai endale läbi raskuste käokell ostetud. Käokell! Kui pühapäevaõhtune annus armastust ja seiklust oli läbi saanud, mindi esmaspäeval kollase Ikarusiga jälle läbi halli postsovetliku maastiku tööle, kes vabrikusse, kes poodi, kes uude kaubahoovi, et saaks ikka talveks mõnelt suuremalt turult krõpsuga saapad ja tummisema sulejope osta. Sealjuures ei unistatud tingimata veel Pariisist, vaid pigem Soomest ja Rootsist.

Rovaniemi, Euro Disneyland, Serena veepark, Stockholmi kuningapalee ja Suurest Õunast raporteeriv Neeme Raud lükkasid kõrvale Nevski prospekti, puhkuse Jaltas ja mägise Gruusia.

Tollased algklassilapsed rääkisid omavahel müütilisest Georg Otsast, kuidas seal olevat vähemalt kolm basseini, kino ja mida kõike veel. Keegi Georg Otsaga sõitnud polnud, aga kõik teadsid rääkida, milline on Georg Otsa nimeline laevuke. Mõni julgem laps ütles sekka, et tunneb isiklikult Freddie Mercuryt ja mis see Georg Ots ka ära pole. Fantaasiakarussell pandi noorukeses riigis kohe maksimumkiirusel käima ja sellest ei jäänud pea keegi puutumata, ei ätid ega lasteaialapsed. Rovaniemi, Euro Disneyland, Serena veepark, Stockholmi kuningapalee ja Suurest Õunast raporteeriv Neeme Raud lükkasid kõrvale Nevski prospekti, puhkuse Jaltas ja mägise Gruusia. Must meri asendus ajapikku Punasega, Lenini mäetipp Mont Blanciga. Uuteks kvaliteedistandarditeks olid korraga nii Viini poistekoor kui ka Adibass.

Igas alguses on midagi naiivset, mis tagasi vaadates suisa armsana paistab, algustes on õhinat ja elektrit, mida tuleb hiljem mingil määral ratsionaliseerima hakata. Nii on ka 1990. aastate alguse reisiv eestlane omamoodi nunnu, silmad uudishimust pärani, lalisev homo turisticus, kes õpib uues avanenud maailmas esimesi samme tegema. Tema esialgsed unistused sõltuvad ühelt poolt nende kättesaadavusest ja teisalt juhuslikkusest, mis parasjagu ihaldusväärsuse poodiumil seisab. Hiljutisel külaskäigul maal elava sugulase juurde nägin tema WCs Gran Canaria pildiga seebialust. Sugulane ise Gran Canarial käinud ei ole, järelikult on see kas kink või kusagilt kohalikust kaubandusvõrgust ostetud. Ühelt poolt piisavalt eksootiline, et seda eksponeerida, teisalt mitte enam pühalik, sest kõlbab osaks olmetaristust. 20 aastat tagasi oleks seesama Gran Canaria pildiga alus sektsioonkappi pandud ja pidupäeval välja võetud. Pühalikult eksootiline koht on muutunud pisut tavalisemaks.

1990. aastate alguse reisiv eestlane on omamoodi nunnu, silmad uudishimust pärani, lalisev homo turisticus, kes õpib uues avanenud maailmas esimesi samme tegema.

Eesti turisti reisiunelmad pole enam nii homogeensed, kui need olid paarkümmend aastat tagasi, kui taheti näha põhilisi vaatamisväärsusi ja osta väljamaalt üks suveniir. Kuigi statistika järgi reisitakse kõige enam endiselt lähipiirkonda ja suurim segment väljapoole liikujatest eelistab turvalist kureeritud puhkust, mille alla kuuluvad tšarterlend, kuurort ja kolmetärnihotell, siis elustiilivalikud peegelduvad ka reisimise nišistumises. Lumelauaturistid puutumata lumega Montenegro mägedesse, techno-turistid Berliini, joogaturistid Taisse ja Indiasse, rallituristid sinna, kuhu iganes sõidab Ott Tänak, tenniseturistid Mallorca spordilaagrisse, jahituristid Aafrika safarile, idufirmaturistid Räniorgu jne.

Homo turisticus esticus’e unistuste aparaat

Eestlastele meeldib fantaseerida endist kui ränduritest. Hemingway kirjutas ju teadagi, et igas sadamas… Keegi autoriteetne isik väljastpoolt on öelnud, et oleme alati seal pildis, meid on märgatud. Ja kui enam ei ole, siis tuleb teha iga paari aasta tagant ümbermaailmareis või vähemalt midagi võimsat, mida saadab pikk ja põhjalik meediakampaania. Purjekas Lennuk, Rolling Estonians, Uhhuduur, Alar Sikk Džomolungmal, Admiral Bellingshausen Antarktikas või „Meie aasta Iraanis” jne on vaid mõned ette võetud „vägiteod”. Uhkus ja uudishimu saavad rahuldatud kõige laiemas mõttes. Eks seda vaimsust kannab ka nullindatel alguse saanud Petrone Prindi edukas „Minu…” sari, kus kaasteelisi viiakse kollektiivsele ekskursioonile ühte spetsiifilisse geograafilisse punkti. „Minu…” sarja võib võtta ka kui reisikirjanduslikku üleminekuperioodi, kus Lennart Meri „Hõbevalge” muundub tasapisi Juhani Särglepa droonivideoks Kagu-Aasia secret beach’ist. See on isegi suur edasiminek möödunud sajandi alguse reisikirjadest à la Karl August Hindrey, kelle kirjeldused Pariisist raamatus „Kirjad noortele” (2016) kuuluvad ikka kohaliku camp-kirjanduse kullafondi. Hindrey hilisemad ülestähendused Belgia Kongost reisikirjas „Kongosõit” (1929) panevad nüüdseks muidugi juba pead vangutama oma valge eurooplase nägemusega „metsikust mustast inimesest”. Aeg oli ka omajagu mustvalgem.

Reisimine on efemeerne varaklass, mida saab seltskonnas teatud laadi sümboolseks kapitaliks konverteerida.

Turisti või ränduri pilk on üldse oluline komponent tema kirjeldamisel: mida ta näha tahab, kuidas ta seda vaatab ja mismoodi ta vaadatust aru saab. Mismoodi ta vaadeldavat oma pilguga internaliseerib. Turist ei saa midagi kogetust omada, ainuke omandus tekib jäädvustuse kaudu. Instagram on teinud inimeste reisialbumid n-ö avalikuks, kõik tahavad jagada, mida nad praegu seal kaugel väljaspoolsuses nägid ja sümboolselt omastasid: Angkor Wati varemed, märtsikuine õitsev Hyde Park, Hollywoodi bulvari sihvakad palmid. Minu individuaalne vaade ülereprodutseeritud vaatamisväärsustest, millest suuremat osa saaks kirjeldada pigem kui autentseid mittekohti. Kui auto, kinnisvara ja aktsiad saavad mulle kuuluda, siis reisist jäävad peale isikliku kogemuse alles pildid ja jutt. Reisimine on efemeerne varaklass, mida saab seltskonnas teatud laadi sümboolseks kapitaliks konverteerida. Nii nagu mu sõbral on õigus unistada samasugusest majast kui mul ja vastupidi, on tal õigus unistada sellest, mida on näinud minu silmad. Sellele on kogu reisi- ja unistustetööstus üles ehitatud – selliste elamuste omandamisele, mida pole kogetud ja mida saaks võrrelda oma kaaskondsetega, nagu õnneliku lõpuga massaaž niiskes troopikas, värske croissant’i ja espresso lõhn Les Deux Magots’ kohvikulauas, Iguaçu jugade kõrvulukustav müra, Giza püramiidide kosmiline monumentaalsus, Benidormi ranna päevitunud inimtorso.

Nii nagu vaatame fiktsioone, vaatame ka väärsusi, keegi on midagi välja kadreerinud ja osutanud, et see osa maailmast väärib vaatamist. Selles kohas siin on põhjust seisatada, lugeda, mõelda, jäädvustada. Dean MacCannell on arutlenud oma turismiuuringute klassikaks saanud raamatus „The Tourist: A New Theory of the Leisure Class” (1976) pikalt selle üle, mis muudab millegi vaatamisväärsuseks. Ta jaotab vaatamisväärsuste (sealhulgas ka museaalide) sakraliseerimise mitmesse faasi: nimetamine ja eraldamine, raamimine ja esiletõstmine, pühitsemine, mehaaniline ja sotsiaalne reprodutseerimine.[1] Sellest protsessist võib mõelda ka kui tootestamisest ehk miski pakitakse ära, selgitatakse, miks seda oleks oluline või vajalik tarbida, kuidas seda tarbida ja – sõltuvalt hinnaklassist – kes saab seda tarbida. Sinna juurde kuuluvad ka tarbimise eri tasandid: a) käisin Gran Canarial puhkamas, vesi oli soe, mereannid olid maitsvad; b) sain Gran Canaria taldriku, seda on hea vaadata, kui ma vetsus käsi pesen, reisin ka korra mõtetes.

Eestlastele mõeldud tooted olid iseseisvumisjärgselt üsna lihtsad ega vajanud suuremat peamurdmist, kuid need on muutunud üha intensiivsemas elamusmajanduses komplitseeritumaks – füüsilisele lisandub metafüüsiline. Sa ei lähe näiteks punkti A tegema konkreetset asja X (suuskadega mäest alla laskma), vaid sa lähed punkti A, sest seal on veel mingi müstiline jõud, energia või seletamatu eimiski. Bali saar Indoneesias on küll motorolleritesse ja prügisse uppunud turistide koloniseeritud maa-ala, aga seda turundatakse väljapoole võimestava spirituaalmüstilise kohana. Airbnb’s saab ju praegusel ajal otsida lisaks peatuskohale ka kogemusi või puhtalt veebikogemusi.

Kui kujutlusvõime jõgi otsib uut sängi

Suure rändamisega tekib ka ebameeldiv rammestus ja varasemad fantaasiad hakkavad janunema uute kogemusmaardlate järele, juba rahuldatud iha ajab sügelema. 2016. aastal olin ma paarikümnepealisele eestlaste grupile reisijuhiks ja tõlgiks Bordeaux’ piirkonnas. Külastasime Saint-Émilioni veinilinnakest, Pilat’ düüni Atlandi ookeani ääres, austrikasvandusi ja viimaks ka mõistagi Bordeaux’ linna ennast. Kõndides ühel Bordeaux’ peatänavatest, ütles keegi seltskonnast, et see meenutab talle identselt üht teist Lõuna-Euroopa linnatänavat. Tema hääles oli pettumust, see, mida ta nägi, ei olnudki unikaalne. Ikka mingid vanad majad, jalakäijate tänav, poed ja kohvikud, tänavaakrobaadid jne. Siin polnud midagi, mis annaks kick’i. Massiturismi kõiki kohti üksteise sarnaseks muutev käsi sai meie reisiselli kratist kinni ja analoogid ühe teise kohaga joonistusid liiga tugevalt välja. Reisi lõpus sain ma grupijuhina ka väärilise kingi Raimond Valgre lauludega plaadi kujul.

Suure rändamisega tekib ka ebameeldiv rammestus ja varasemad fantaasiad hakkavad janunema uute kogemusmaardlate järele, juba rahuldatud iha ajab sügelema.

Sarnane probleem on tabanud ka mind ennast üha suureneva intensiivsusega igal järgmisel reisil. Mu esimene reis Soome oli erutavam kui näiteks mõte teoreetilisest tulevikupuhkusest Koh Phangani saarel. Olen sõitnud Ameerika mägedel Pariisi Disneylandis, kõndinud läbi Brandenburgi väravate Berliinis, pildistanud Napoleoni voodit Ajaccios, seisnud „Troonide mängust” tuntud Tarragona treppidel, limpsinud jäätist Santa Monica kail, higistanud Buckinghami palee ees, söönud autentset veiseliha Buenos Aireses, isegi mõõtnud kiirgust Tšornobõlis ja katsunud liiva Põhja-Brasiilia rannas, kuhu maabus esimene portugali „maadeavastajate” laev. Olen püüdnud tunduda võimalikult kohalik ja väljapaistvalt välismaine, pildistanud päikeseloojanguid ja monumente, seletanud, mis on Eesti, ja vältinud tüdinult Eestist rääkimist. Kui eesti turist on osa suuremast turistist, siis minu kogemus on osa eesti turisti kogemusest. Iga inimese piir on erinev, mõnel ei saa kunagi isu täis ja teine on nagu Kafka, kes kunagi Ameerikas ei käinud, aga kirjutas sellest meeliülendava jutustuse. Optimeeritud ja efektiivsed inimesi liigutavad tarneahelad on teinud piiriülese reisimise kättesaadavaks väga paljudele ja reklaamloosung „naudi oma puhkust” võiks paista kas või kosmosest.

Ja iga uue kogemusega on tekkinud juurde uus kahtlus, mis see siis täpselt on, millega ma tegelen, kas see kõik on seda aega ja raha väärt, mida ma seda kõike nähes peaks tundma, mida see n-ö annab, kui jõuan kord koju, ärme üldse räägi sellest, mida tähendab minu tulek siia (Airbnb, turistilõksud, ökoloogiline jalajälg, taskuvargad jne) lokaalselt ja globaalselt. Süütut vaimustust Helsingi toomkiriku treppide nägemisest on hakanud ajapikku varjutama eetilised ja eksistentsiaalsed küsimused. Kui reisimise banaalseks muutumise kompenseerimiseks peab tõusma kujutlusvõime intensiivsus, siis miks mitte teha nagu Kafka ja lihtsalt kujutadagi ette, oma kodus, oma laua taga. Interaktiivseid giide saaks vaadata ja mõne paiga või muistise kohta lisainfot lugeda ka toast lahkumata, teha liigivahetus homo turisticus virtualis’eks. Kui reisimine on narkootikum, siis esimene kruiis Helsingisse või Stockholmi on gateway drug varisemisohtlikesse katakombidesse, radioaktiivsesse linna ning sees- ja väljaspoolsust ühendava peruu ayahuasca-šamaani juurde. Kui naiivsest turistist saab väsinud turist, siis tema isikliku reisikatarsise võiks päästa intellektualiseerimine, sügav kohalolu ja tegevuse mõtestamine, aga siis võiks suunatagi oma kujutlusvõime vahendatud kogemuse sängi.

Kui reisimine on narkootikum, siis esimene kruiis Helsingisse või Stockholmi on gateway drug varisemisohtlikesse katakombidesse, radioaktiivsesse linna ning sees- ja väljaspoolsust ühendava peruu ayahuasca-šamaani juurde.

Meid ootab kosmodroom

„This is a local shop, for local people,” ütleb inglise komöödiasarja „The League of Gentlemen” fiktiivse linna Royston Vasey poepidaja alati, enne kui ta poodi sisse astunud võõra vangistab või ära tapab. Surmahirm käis aastatuhandeid reisimise juurde ja kui oleks valida saanud, küllap oleks rändajad eelistanud turvalist teekonda. Tänapäeval ei pea reisides enamjaolt surmahirmu tundma, aga end mentaalselt täis õginud homo turisticus vajab kerge surmavarjundiga horisonti, endisest doosist enam ei piisa. Nullindate keskel tegutses ka Eestis ekstreemturismi vahendav reisifirma, mis pakkus reise ebastabiilsetesse riikidesse, nagu Afganistan ja Somaalia. Kui üksluine kultuuriturism vanalinnas, mille UNESCO on autentseks tunnistanud, koos kohalike kommete ja kulinaariaga enam naha alla ei poe, siis on vaja adrenaliini. Aga see peab olema kalkuleeritud adrenaliin, mitte mõni force majeure, nagu 2004. aasta tsunami, terrorirünnak või Ebola viirus. Turumajanduse pluss see ju ongi, et turism ei pea olema eetiline ja moraalne, vaid see peab olema kasumlik rahas ja kogemuses. Kui on ostja, siis on ka müüja ja vastupidi. Turismi hingekaledast amoraalsusest on kirjutanud oma raamatus „Platvorm” (2001, eesti keeles 2016) ka meie aja esipessimist Michel Houellebecq, kes ühendab põhjuse ja tagajärje läbi seksiturismi ning islamiterrorismi. Oletame nüüd, et kaob ka viimane maine horisont kollases Ikarusis Georg Otsast, Slovakkia suusareisist, Tais seksimisest ja Somaalia sõjasafarist unistanud ja aastakümnetega teoks teinud homo turisticus esticus’e elust. Mis edasi, kuhu nüüd?

Eks ikka edasi suuremasse ja tundmatusse ilmaruumi. Tulevik on ebamäärane ja suuresti kujutluse disainida. 2014. aastal reisisin ma Põhja-Brasiilias Maranhão osariigis ja nägin seal afrofuturistlikku konstellatsiooni. Selles osariigis asub Brasiilia kosmoseagentuuri kosmodroom ja selle kõrval mitmed quilombo’d. Quilombo’d on Brasiiliasse toodud orjade põgenemistrajektooridele alates 16.–17. sajandist tekkinud asulad, mis püüdsid end orjanduslikust feodaalsüsteemist lahti ühendada. Kuna maa oli suur ja lai ning selle valitsemine kaootiline, oli võimalik quilombo’de teke koos nende juurde kuuluva spetsiifilise maailmatajuga (portugali keeles cosmovisão). Mõned quilombo’d on aja jooksul assimileerunud ja mõned elavad oma elu suhteliselt eraklikult ning eranditult äärmises vaesuses edasi. Nende kõrval lastakse aga kosmosesse satelliite, et n-ö vaadelda neid quilombo’sid ja muud maist siis kosmosest kui turist tehissilmadega.

Võib-olla saame kõikvõimaliku tehnoloogia piisava arengu korral oma Rail Cosmica ja tuleviku Hemingway kirjutab, kuidas igal planeedil on vähemalt üks eestlane.

Kosmoseturism pole küll veel formaadina tavaline või ka meie oma ühele protsendile kättesaadav, aga äkki kunagi on. Võib-olla saame kõikvõimaliku tehnoloogia piisava arengu korral oma Rail Cosmica ja tuleviku Hemingway kirjutab, kuidas igal planeedil on vähemalt üks eestlane. Nii nagu Maa orbiidil tiirleb kohalike tehiskaaslane ESTCube, tiirlevad seal ükskord ka tädi Merike ja onu Volli. Või kui pandeemiline reisitakistus jääb püsima, hakkavad tädi Merike ja onu Volli hoopis oma paneelmajakorteris seeni sööma ja tungivad imaginaarses süstikus sisekosmosesse. See oleks ju täitsa kena etnofuturistlik alternatiiv tuhandeaastasele riigile – „Seenene Äratus”.

[1] MacCannell, D. 1976. The Tourist: A New Theory of the Leisure Class, lk 43–47.

• • • • • •

Kes oled, eesti turist?

Eestlased on olnud teadagi ikka rännurahvas ning järgivad reisisihtpunkti valikul hoolikalt ka trende. Olulised argumendid on teatavasti ikka olnud päike („Päikese järel käies tulin ma „sealt ülevalt Põhjast”,” nagu kirjutas juba 1993. aastal Emil Tode) ja mõnele ka lumi. Ehkki sel aastal rakenduvad ringirändamisel teatavad piirangud, leiavad õiged reisisellid küllap ikka võimalusi kodust pääsemiseks. Müürilehe erakorraline reisitoimetus on fikseerinud, mida näitab inimese kohta tema meelissihtpaik.

Simpsonid Gran Canaria puhkusel. Foto: Lars Johansen (CC BY 2.0)

Bali – pärast „Eat, Pray, Love’i” pole jõudnud uut raamatut avada (kuigi lugemislaual ootavad oma järge ka Jesper Parve „Mees 1–3” ning „Minu Bali”). Otsib armastust ja sisemist valgustust. Kannab linaseid pükse. Väikestviisi influencer. Päikeseloojangul tavatseb võtta välja nutitelefoni, et instagrammida end ainsas joogapoosis, mida ta enam-vähem valdab.

Kanaari saared – nahk hakkab omandama oranžikat varjundit. Küllap meeldib talle ka saunas käia, talve ei kannata, sügist ei kannata, kevadet ei kannata, aastaringi haliseb Eesti kehva kliima üle. Kodus külmikul on magnetid Tenerifelt ja Gran Canarialt, väiksemad saared jätavad külmaks.

Sharm el Sheikh – konservatiiv. Igatseb üheksakümnendaid.

Kuuba – kannatab nõukanostalgia all, fotografeerib kirglikult Kuuba kaupluseriiulite esteetilist defitsiiti. Endise vaese idaeurooplasena saab end palmi all peeneid rummikokteile limpsides rikkana tunda.

Pariis – kas rõhutatult nunnu inimene (väikeste kohvitasside ja „Amélie” fänn, veini ei joo) või keegi, kes luges noorena Baudelaire’i ja eriti midagi muud hiljem lugenud polegi (kirub igal sammul turiste, Eiffeli torni silmates kirtsutab nina, joob ainult punast veini).

Berliin – tantsib varavalgeni ja tagasi öhe, joob ainult Club-Matet, kannab ainult musta, kibeleb ka ise DJ-pulti või on just ostnud omale esimese trummimasina. Kui oleks tema teha, oleks elu igavene nädalavahetus. Pühendunud narkohuviline.

Amsterdamwannabe pothead. Ilmselt külastab Amsterdami igal aastal paar korda, alati reedest pühapäevani. Heal juhul satub korra paari aasta jooksul ka Londonisse, aga rohkem kuhugi naljalt mitte.

Šotimaa – inglise filoloog.

Gruusia jm kunagised n-ö vennasvabariigid – kas a) vana või b) hipster. Ei salli „haput veini”.

Odessa – sama, ainult et veidi 1) vanem ja 2) peenem klass. Veini asemel joob viina.

Island – vastand Kanaari saarte entusiastidele, põlgab palavust. Facebookis ja Instagramis domineerivad fotod mägedest. Mina ja mägi, sõbranna ja mägi, mina ja sõbranna ja mägi, juhuslik mööduja ja mägi, lihtsalt mägi jne.

Itaalia – veini- ja/või suusapede, igal juhul Y-generatsiooni hipster.

Horvaatia – sama, ainult et noorem. Raha saab vanematelt, kes ise suvitavad Sharm El Sheikhis. Juba ca viis aastat on pidanud plaani varsti n-ö oma elu peale minna ning asutada OÜ.

Türgi – bussiekskursioonifänn, iga paari kilomeetri tagant laseb endale pähe määrida vaiba (120 x 170 cm) ja paar salli. Suveniiriks toodud vaipu hoiab hiljem rullikeeratuna garaažis, kuna äärelinnaeramu ning suvilagi on neid juba pilgeni täis. Reisifotod laseb ilmutada ja paneb albumeisse, mida kannab muidugi kaasas igal suguvõsa kokkutulekul.

Läti – tegelikult pole ta turist, vaid alkoholisõber. Või siis põhimõtteline sotside vihkaja. Ilmselt hiilib rinda kummi ajades ka teistest maksudest kõrvale. Sõidab Volkswagen Passatiga.

Stockholm – tõenäoliselt alaealine. Eredaimateks mälestusteks Stockholmi kruiisilt jäävad tühjadest longeropurkidest kajutisse ehitatud torn, karaokebaarist leitud esinemisjulgus (mis on pöördvõrdelises suhtes lauluoskusega), flirt kaasreisijatega, kelle vanuse paljastavad sõbrad alles järgmisel päeval, ning udune kaader Stockholmist, mis on tehtud kajuti aknast, sest jalga maale ei tõstetudki… juba kolmandat korda.