8. mail startiv kunstifestival „Ma ei saa aru” keskendub tänavu illustratsioonile. Festivali programmi kuulub ka Müürilehe illustratsioonide näitus „Lilla latte” Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis. Sel puhul uurisime kuuelt illustraatorilt, mis värk selle illustratsiooniga ikkagi on.
Kui kuuled „illustratsioon”, siis mõtled…?
Kuuldes „illustratsioon”, mõtlen „töö”. Ülikooliajal võis see olla aeg-ajalt meditatiivne hobi, kuid praeguseks on sellest kujunenud üks mu peamine erialane väljund.
Mis vahe on lihtsalt pildil ja illustratsioonil?
Arvan, et illustratsioon on selge eesmärgi saavutamine või ülesande lahendamine läbi kunstniku nägemuse talle omases (või mitteomases) stiilis.
Sinu kõigi aegade lemmikillustraator ja/või lemmik illustreeritud teos?
Edgar Valter. Miks tema? Ta on illustreerinud teoseid alates lasteraamatutest kuni liiklusõpikuteni välja ning suutnud luua karaktereid ja kujutada olukordi, mis jäävad hästi meelde, seda läbi huumoriprisma ja elavalt. Tema stiili tugev „skelett” kaasas kõiki vanusegruppe ja oli kohandatav äratuntavaks jäädes. Hästi elus ja mahlane. Selline vastus praegu, aga see võib ajas muutuda.
Mis on sinu suur unistus illustratsiooni vallas?
Mul on kolm suurt unistust. Esimene on stiili paikasaamine. Olen katsetanud üsna eripalgelisi stiile, kuid pole suutnud otsustada ühe kindla kasuks. Teine on luua illustratsioon mõnda maailma suurimatest väljaannetest. Ma pole seda teadlikult ise küsinud, sest ma ei taha seda veel saavutada, kuni mul pole järgmist suurt unistust. Kolmas on töötada ainult sellel alal, et ei peaks illustreerima muude tööde kõrvalt.
Kuidas läheb eesti illustratsioonil?
Eesti illustratsioon on kõrgel tasemel – meie hulgas on mitmeid maailmas tuntuks saanud tegijaid. Seda nii editorial-, kommerts- kui ka lasteillustratsiooni vallas. See on märkimisväärne, sest meil ei ole eraldiseisvat illustratsiooni eriala nagu suuremates riikides. Probleeme on paljudel juhtudel tellijate suhtumise ja rahaga – tihti ei osata loodavat väärtust näha ja hea tulemuse asemel otsitakse võimalikult odavat lahendust. Ka ettevõtjad ja disainistuudiod võiksid kõikvõimalikesse projektidesse rohkem illustratsiooni kaasata ja olla riskialtimad. Seni on katsetuste tulemused olnud head.
Milline on illustratsiooni tulevik?
Usun, et tulevik on ere ja see kunstivorm jääb püsima. Inimestele näib meeldivat teise inimese pingutuse teel loodu ühes tema veidruste ja „vigadega”. Kehvad ja keskpärased asendab masin, kuid parimad jäävad. Tehisintellekti saab kasutada kasuliku abimehena, nii et säilib kunstniku juhtroll. Õnneks jäävad alati alles ka hea maitsega tellijad/otsustajad, kes kunstnikelt originaalloomingut tellivad.
Mis on sinu eredaim illustratsiooniga seotud lapsepõlvemälestus?
Eredaimaks mälestuseks on Ingrid Vang Nymani illustreeritud „Pipi Pikksuka” raamatu illustratsioonid (nii värvilised kui ka mustvalged). Ema luges mulle seda enne magamajäämist ja mina kujutasin illude põhjal ette, kuidas võileib võiks maitsta, kui seda puu otsas süüa. Teine tugev mälestus seostub tikutoosidega – tikupoiss, viikingilaev ja kaameli pildiga tikud. Neid nägi iga päev igal pool ja see on hea näide sellest, kuidas illustratsioon aitab tootel meelde jääda, alatiseks.
Kui peaksid valima ainult ühe materjali või töövahendi, millega järgmised viis aastat töötada, siis mis see oleks?
Digitaalne joonistusekraan. Paraku on nii, et ka tint muutub tänapäeval piksliteks.
Mis illustraatorite töid jälgid huvi ja põnevusega?
Icinori, Ryo Takemasa, Giacomo Bagnara, Mads Berg ja loomulikult mitmed kodumaised illustraatorid.
