Kunstifestival „Ma ei saa aru” keskendus tänavu illustratsioonile. Festivali programmi kuuluvad ka peanäitus „Võileivad suve ja tuulega” ning Müürilehe illustratsioonide näitus „Lilla latte” Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis. Sel puhul uurisime kuuelt illustraatorilt, mis värk selle illustratsiooniga ikkagi on. 

Kui kuuled „illustratsioon”, siis mõtled…?

Aabits.

Mis vahe on lihtsalt pildil ja illustratsioonil?

Illustratsioon jutustab lugu või avaldab arvamust. Pilti on lihtsalt ilus vaadata.

Sinu kõigi aegade lemmikillustraator ja/või lemmik illustreeritud teos?

„Suur maalritöö” Edgar Valteri illustratsioonidega.

Milline illustratsioon võiks Vabaduse väljaku risti asemel või kuskil mujal prominentses kohas eestlusele au anda?

Ükskõik milline Hillar Metsa karikatuur.

Mis on sinu suur unistus illustratsiooni vallas?

Isikunäitus, kus saan osaleda külalisena.

Kuidas läheb eesti illustratsioonil?

Meil on mõned maailma mõistes üliandekad illustraatorid ja üldine tase on hea, kuid ei julgeta katsetada. On paar-kolm sarnast stiili, mille ümber enamik toimetab.

Milline on illustratsiooni tulevik?

Keeruline. Tehisaru on kahjuks tulnud, et jääda. Illustratsioon kaob ja alles jääb ainult pilt.

Mis on sinu eredaim illustratsiooniga seotud lapsepõlvemälestus?

Võltsisin lapsena ühistranspordi kuukaarte ja veetsin tunde detailseid illustratsioonidega templeid järele joonistades.

Kui peaksid valima ainult ühe materjali või töövahendi, millega järgmised viis aastat töötada, siis mis see oleks? 

Süsi.

Mis illustraatorite töid jälgid huvi ja põnevusega? 

Eestist Fred Kotkas, Eiko Ojala, Pamela Samel. Välismaalt Andreas Samuelsson, Jean Jullien, Mike McQuade.