Tänavune kunstifestival „Ma ei saa aru” keskendus seekord illustratsioonile. Festivali programmi kuuluvad ka peanäitus „Võileivad suve ja tuulega” ning Müürilehe illustratsioonide näitus „Lilla latte” Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis. Sel puhul uurisime kuuelt illustraatorilt, mis värk selle illustratsiooniga ikkagi on. 

Mis vahe on lihtsalt pildil ja illustratsioonil?

Illustratsioon on joonistus, mille kallal nokitsetakse kuskil laua taga. Kui pead tegutsemiseks püsti seisma, siis teed tõenäoliselt juba maali või graafikat. Ütleme siis, et see vahe on kuskil pool meetrit.

Kuidas läheb eesti illustratsioonil?

Eestis on palju häid illustraatoreid ja uusi nägusid, kes oma töid internetis jagavad, tuleb pidevalt juurde. Kui illustreerida artikleid tükihinnaga 100 eurot, siis peab mediaanpalga teenimiseks leidma 21 tellimust kuus, täiskohaga illustreerijaid meil seetõttu tohutult palju tekkida ei saa. Need, kes tõsiselt vaid illustraatorina töötada tahaksid, peaksid mõtlema piirideüleselt ja ise tooteid arendama.

Mis on sinu eredaim illustratsiooniga seotud lapsepõlvemälestus?

Mind paelusid Alissa Poreti illustratsioonid raamatule ,,Karupoeg Puhh”. Kõik raamatud, mis algasid tegevuspaiga kaardiga, olid minu jaoks hitid. Eriti kosmiliselt mõjus üks pilt, kus vedrujalgsed susad ja pusad Puhhi kiusavad. On aru saada, et need elukad ei ole siit maailmast, vaid elavad kuskil, kuhu inimesed ei küündi.

Kui peaksid valima ainult ühe materjali või töövahendi, millega järgmised viis aastat töötada, siis mis see oleks? 

Kui ebaromantiline ja tõeliselt praktiline olla, siis olen sunnitud valima oma Wacomi joonistuslaua. Ilma digitehnoloogiata vaataksin tindipliiatsi, paberi, valguslaua ja teibirulli poole. Lisaks oleks hea kasutada kääre, joonlauda… Kas lubaksite mulle hariliku pliiatsi ka veel? Mis siis, kui valiksin hoopis kustukummi ning käiks viis aastat ringi ja ainult kustutaks?