Illustraatoriankeet: Vahram Muradyan

8. mail startinud kunstifestival „Ma ei saa aru” keskendub tänavu illustratsioonile. Festivali programmi kuulub ka Müürilehe illustratsioonide näitus „Lilla latte” Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis. Sel puhul uurisime kuuelt illustraatorilt, mis värk selle illustratsiooniga ikkagi on. 


8. mail startinud kunstifestival „Ma ei saa aru” keskendub tänavu illustratsioonile. Festivali programmi kuulub ka Müürilehe illustratsioonide näitus „Lilla latte” Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis. Sel puhul uurisime kuuelt illustraatorilt, mis värk selle illustratsiooniga ikkagi on. 

Vahram Muradyan. Foto: Marja-Liisa Plats

Mis vahe on lihtsalt pildil ja illustratsioonil?

Kõik on illustratsioon, kui oled piisavalt julge!

Mis on sinu suur unistus illustratsiooni vallas?

Igal uuel illustratsioonil on potentsiaali saada millekski suureks. Nii et unistus on ilmselt lihtsalt edasi liikuda ja mitte kunagi peatuda.

Kuidas läheb eesti illustratsioonil?

See on väga kõrgel tasemel, aktiivne ja areneb pidevalt. Olen lugenud hiljutise Bologna Festivali näituse kohta rahvusvaheliselt kogukonnalt nii palju positiivset tagasisidet.

Milline on illustratsiooni tulevik?

Kuna tehisintellekti loodud kujutised imbuvad igasse eluvaldkonda, hakkab lai üldsus üha enam visuaalidest huvituma, ollakse avatumad, tähelepanelikumad, hinnatakse rohkem piltide omadusi ja detaile. Iga pilti vaadatakse ettevaatlikult, hinnatakse üksikasju, mõeldakse, kas see on AI loodud või päris. See on nagu supisöömine, teades, et selle sees võib olla nael, see muudab meid maitse ja tekstuuri suhtes palju tähelepanelikumaks.

See on tugev tõukejõud, et luua veelgi inimlikumat, emotsionaalsemat, tähendusrikkamat ja südamlikumat loomingut.

Mis on sinu eredaim illustratsiooniga seotud lapsepõlvemälestus?

Kasvasin üles Armeenias. Meie ema suutis hankida meile mõned „imporditud” pildiraamatud – need Briti(?) A4-formaadis trükised ümarate nurkade ja heleda plastilaadse pestava paberiga. Igas brošüüris oli umbes 12 lehekülge ja teemadeks olid loomad, puud, rahvarõivad, putukad jne, kõik olid illustreeritud väga realistlikult ja värvikalt. Veetsin neid vaadates tunde. Raamatuid oli vähe, aga aega oli palju, et neid lähedalt uurida.

Kui peaksid valima ainult ühe materjali või töövahendi, millega järgmised viis aastat töötada, siis mis see oleks?

Ükski idee ei pääse lihtsa pliiatsi ja paberi eest.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Kaasaegne kunst ja käsitöö. Vaateid Aafrikast
Ousmane Sow’ majamuuseum. Skulptor Ousmane Sow (1935–2016) looming illustreerib hästi Senegali ja Prantsusmaa suhete keerukust pärast koloniaalajastu lõppu. Senegalis sündinud Ousmane Sow läks, nagu paljud tema kaasmaalased, Pariisi õppima ja tegi seal kõigepealt karjääri füsioterapeudina. 1980. aastatel hakkas ta looma skulptuure, mis kujutavad mitmeid Aafrika rahvaid – nubasid, maasaisid, suulusid jt. Need omapärases autoritehnikas ja kehalisusele suurt tähelepanu pööravad skulptuurid ühelt poolt võimestavad postkoloniaalseid Aafrika rahvaid, teisalt aga jätkavad koloniaalajastul kinnistunud pilku ja stereotüüpe. Asja ei tee lihtsamaks seegi, et talle on olnud üheks suureks inspiratsiooniallikaks Leni Riefenstahli fotoseeriad aafriklastest. Mitmed Sow’ tööd tegelevad koloniaalajastu konfliktide ja ülestõusudega ka teistel mandritel, sealhulgas Lõuna- ja Põhja-Ameerikas. Kunstniku majamuuseumis joonistus välja tema loomingu ja selles käsitletud teemade keeruline suhe Prantsusmaaga. Fotod tema tööde eksponeerimisest Prantsusmaal ja Pariisi avalikus ruumis pakuvad ilmselt kinnitust kunstniku rahvusvahelisele mainele ja staatusele nagu ka fotod kohtumistest Prantsusmaa poliitikutega. Samas osutab see ka Sow’ vajalikkusele prantslaste jaoks, kuna ta loomingu tunnustamine võimaldab neil tegeleda oma koloniaalsüüga – ja kohati tundus, et seda vahest küllaltki turvalises raamistikus.
Ousmane Sow’ majamuuseum. Skulptor Ousmane Sow (1935–2016) looming illustreerib hästi Senegali ja Prantsusmaa suhete keerukust pärast koloniaalajastu lõppu. Senegalis sündinud Ousmane Sow läks, nagu paljud tema kaasmaalased, Pariisi õppima ja tegi seal kõigepealt karjääri füsioterapeudina. 1980. aastatel hakkas ta looma skulptuure, mis kujutavad mitmeid Aafrika rahvaid – nubasid, maasaisid, suulusid jt. Need omapärases autoritehnikas ja kehalisusele suurt tähelepanu pööravad skulptuurid ühelt poolt võimestavad postkoloniaalseid Aafrika rahvaid, teisalt aga jätkavad koloniaalajastul kinnistunud pilku ja stereotüüpe. Asja ei tee lihtsamaks seegi, et talle on olnud üheks suureks inspiratsiooniallikaks Leni Riefenstahli fotoseeriad aafriklastest. Mitmed Sow’ tööd tegelevad koloniaalajastu konfliktide ja ülestõusudega ka teistel mandritel, sealhulgas Lõuna- ja Põhja-Ameerikas. Kunstniku majamuuseumis joonistus välja tema loomingu ja selles käsitletud teemade keeruline suhe Prantsusmaaga. Fotod tema tööde eksponeerimisest Prantsusmaal ja Pariisi avalikus ruumis pakuvad ilmselt kinnitust kunstniku rahvusvahelisele mainele ja staatusele nagu ka fotod kohtumistest Prantsusmaa poliitikutega. Samas osutab see ka Sow’ vajalikkusele prantslaste jaoks, kuna ta loomingu tunnustamine võimaldab neil tegeleda oma koloniaalsüüga – ja kohati tundus, et seda vahest küllaltki turvalises raamistikus.
10 min

Kaasaegne kunst ja käsitöö. Vaateid Aafrikast

Kõik, kes on kursis kaasaegse kunsti, biennaalide ja triennaalidega, teavad hästi, kui moes on praegu Aafrika kunst, käsitöö ja pärandtehnikad. Ent nagu kunstivälja suurte trendide puhul ikka, saadavad ka seda probleemid. Kui palju ja kas üldse on aafriklaste craft’i ilmumine Euroopa…
Institutsioonid ei nuta
11 min

Institutsioonid ei nuta

Tänapäeva kultuurimaastik ei soosi loomingut kui kunstniku vastust sisemisele sundusele või ühiskondlikule vajadusele, vaid dikteerivaks saavad taotluse vorminõuded ja parasjagu kuumad märksõnad. Fiktiivne dialoog uurib, millist vastutust kannavad selles olukorras kunstiinstitutsioonid ning kas seekord õnnestub midagi „päriselt olulist” ette võtta.
Neli vaadet EKA lõputööde näitusele TASE’25
TASE’25 avamine.
16 min

Neli vaadet EKA lõputööde näitusele TASE’25

Neli arvustajat – Sabina Ummelas, Edvard Vellevoog, Poul Jakob Levertand ja Elina Adamson – võtavad meid kaasa tänavusele EKA lõputööde näitusele TASE.
Müürileht