Emilie Toomela mõtiskleb Internet Movie Database’i hindamissüsteemi üle ning arutleb ohtude teemal, mida võib tuua kaasa selle liigne usaldamine.

Papp, paber, pakendid, klaas ja biojäätmed. Ideaalis tuleks ka vananenud patareid ja elektroonika spetsiaalsetesse jäätmekäitluskonteineritesse viia. Taara eest saab natuke raha. Kõigi majade juures ei ole eraldi prügikaste, kõik inimesed ei viitsi prügi sorteerida ja on liikunud jutud, et hoolsasti eraldi hoitud jäätmed visatakse Eestis tegelikult prügilas ühte hunnikusse. Nii et igasugune sorteerimine võib olla täiesti mõttetu – lõpuks ei huvita see kedagi. Väga ei huvita kedagi ka see, miks seda just nii tehakse. Miks paljude välismaiste õllepudelite eest saab taararaha, aga veinipudelite eest ei saa midagi? Paljud veinipudelid on ju ka standardkujuga.

Samamoodi sorteeritakse inimtegevuse teisi saadusi ehk siis siinkohal loomeprodukte filmimaailmas. Väga hästi ei ole aru saada, kuidas see täpselt käib. Uusi filme luuakse aastas lugematul hulgal. Mõned neist saavad tuntuks, teised vajuvad võrdlemisi kiiresti unustuse hõlma.

Kahtlemata kõige populaarsem ja käepärasem vahend filmide valimisel on internetilehekülg IMDb (Internet Movie Database). Üle 100 miljoni kasutaja ja tohutul arvul registreerimata külastajatega on IMDb filmiarvustuste ja muu teemakohase info lipulaev. Iga filmi kohta on saadaval tegelasi ja stsenaariumit puudutav teave, kasutajate kommentaarid ning palju muudki. Kokkuvõtte filmi kvaliteedist teeb filmi hinnang kümne palli süsteemis, mis põhineb kasutajate antud hinnetel.

Nagu paljudel statistikamudelitel, on ka IMDb süsteemil oma puudusi. Hinnete genereerimiseks loodud statistilise meetodi jaburusest arusaamiseks leiab kummalisi näiteid juba ilma hinnete arvutamisviisi süvenemata. IMDb keskkonnas leidub kõiksuguseid pingeridasid, mis panevad imestama – kuidas on nii erinevad filmid muutunud hindamisskaalal võrdseteks. Näiteks kõigi aegade saja parima filmi hulgas on „Ratatouille” (2007, rež B. Bird, J. Pinkava) saanud väärikad 8 punkti, sama palju kui täiesti teisest ooperist kultuslinateosed „La Strada” (1954, rež F. Fellini) ning „Nosferatu” (1922, rež F. W. Murnau). Filme, mida inimesed on kõrgelt hinnanud, eristavad väga erinevad tunnused. Draama, komöödia, legendaarsed ajaloolise väärtusega filmid, poliitilised dokid, animatsioon – kõik on ühes pajas.

Ühtsete kriteeriumide puudumine teeb IMDb filmihinnangud fundamentaalselt erinevaks elukutseliste filmikriitikute arvustustest, mille eesmärgiks on anda edasi läbimõeldud kavaga professionaalne ekspertiis.

Nende filmiarvustuse vaatlusspektri keskmes on enamasti stsenaarium, lavastus, näitlejatöö, stsenograafia, muusika ja tehnilised aspektid. IMDb-s on küll tohutult palju andmeid, aga vaatajate antud hindeid nende aspektide kaupa välja ei tooda. Pigem kirjeldatakse lugu, mida film jutustab. Filmi teostusele antud hinnangut IMDb-s välja tuua ei saa. Siin tekib aga küsimus: kui vaatajad ei hinda filmiloomise meisterlikkust, siis kuidas on võimalik anda hinne nendele emotsioonidele, mis seoses vaadatud looga tekkisid? Lõppude lõpuks ei ole võimalik öelda, mis on täpselt need ajendavad jõud, mille põhjal ühe filmi skoor IMDb-s formuleerub. Erinevate inimeste puhul võivad need olla väga mitmesugust laadi. Järelikult ei ole erinevate filmide hinded selles andmebaasis võrreldavad, sest need põhinevad erinevatel alustel. Tegelikult võib isegi öelda, et need komakohtadega numbrid, mis filmi pealkirja all seisavad, ei pruugi teatud juhtudel olla isegi ligikaudseks suuniseks filmi kvaliteedi hindamisel. Kui vaatajate isiklikud arusaamad ja hindamiskriteeriumid on olnud filmi skoori kujundamisel lahknevad, siis ei ole sellel hindel mingisugust sisulist väärtust. See ei pruugi alati nii olla, aga pole ka ühtegi viisi, et teha kindlaks, milliste filmide puhul antud hinne on miskit väärt ja milliste puhul mitte.

Usun, et IMDb on kõigest hoolimata niivõrd menukas peamiselt seetõttu, et infole soovitakse pääseda juurde kiiresti ja kompaktselt, ilma süvenemata. Mitmed ajalehetoimetajad on kurtnud, et inimesed ei soovi enam pikki artikleid lugeda. IMDb-st saab vajaliku teabe kätte kergemini kui erinevaid filmiarvustusi otsides ja omavahel kõrvutades. Filmiandmebaasi jõudsale kasvule aitab kaudselt kaasa ka üldine tähelepanuvõime languse tendents aktiivsete internetikasutajate seas. Ühele ja samale tekstile ei suudeta kaua oma mõtteid keskendada. IMDb skooride, faktide ja piltide uurimiseks ei olegi vaja niisugust kontsentreeritust, kui on tarvis ajaleheartiklite mõistmiseks.

Teisalt on film niivõrd mitmetahuline meedium, et seda ei saa mõista linnulennult. Arvestades linateose pikkust ja audiovisuaalse märgikeele tähendusrikkust, ei ole võimalik paari minuti jooksul filmist ammendavat ülevaadet saada. Selge on see, et paljud vaatajad ei otsigi iga nähtud filmi täielikku ja üdini tungivat mõistmist. Kino on ka meelelahutus ja lõõgastumisviis. Tavavaataja jaoks, kes otsibki pealiskaudset vaatamiskogemust, on IMDb arvatavasti piisav. Tänapäeva turundusstrateegiad räägivad ka kunsti vallas üha enam rõhuasetuse nihkumisest kunstnikult ja tema loomeproduktilt lõpptarbijale. Lõpptarbija ja tema väärtused ning nendest tingitud vajadused on tõstetud esikohale. Kaasaegne turundus seab oma tegevuse keskmeks kliendi. IMDb kontseptsioon on läinud täielikult kaasa inimeste sooviga saada kiirelt teavet. Samal ajal aga teeb see karuteene inimese teravamõistuslikkuse säilimisele, aitab omal moel kaasa mõtlemisvõime kängumisele ning tekitab usaldust allika suhtes, mis ei ole tegelikult oma meetodites õiglane. IMDb-st infot hankiva inimese eesmärk on saada õigeid andmeid filmi kohta ning teha teadlik valik erinevate filmide vahel. Kui aga filme hinnatakse kallutatud süsteemiga, siis tegelikult ei kanna IMDb endas inimeste huvisid.

IMDb-sse tuleks suhtuda ettevaatlikkusega mitte ainult seetõttu, et filmide hinded võivad olla ebaõiglased. Kaugemale ette mõeldes tasub mõtiskleda selle üle, kas pikemate lugude väljapuksimisele meediast ning kaudselt tähelepanuvõime kängumisele soodsa pinnase loomine on ikka hea mõte.

Filmi kui üht kunstiliiki vaadeldes võib viia arutluse edasi ka selleni, kas filmikunsti on üldse võimalik pallides hinnata. Numbrid võivad tekitada väga edukalt väärarusaamu. IMDb-l on jõud lämmatada igasugune võimalus vahetu filmikogemuse tekkimiseks. Inimese ootused filmi suhtes mängivad hämmastavalt olulist rolli filmielamuse lõpptulemuses. Kui hinne IMDb-s on madal, siis nullitakse positiivne elamus juba eos ära. Kes ei oleks jätnud vaatamata mõnda filmi, sest selle hinne IMDb-s tundus liiga nõrk, et seda vaeva ette võtta? Võib vaid ette kujutada, millist frustratsiooni võib õnnetult madal hinne režissööridele ning teistele filmiloomisprotsessis osalejatele tekitada. Tarantinole ilmselt IMDb aga meeldib. Vaadake või filmide top 100.

IMDb hinde kontrollimine enne uue filmi vaatamist teeb selle valimise inimese jaoks turvaliseks. Vähe sellest, et Google piirab, millist teavet me kätte saame ja kuidas maailmas toimuvat tajume. Samamoodi aitab IMDb kaasa inimeste mugavustsooni membraani läbilaskvuse vähendamisele ning mõttemaailma „mullistumisele”. Filmikunsti siht peaks olema täpselt vastupidine ‒ uute kogemuste pakkumine. Režissöörid ja teised filmi loomisega seotud tegelased oskavad luua koos selliseid asju, mida me ise ei suuda ette kujutada. Kõige meeldejäävamad on ikka need filmid, mis raputavad igapäevaelu rutiinist välja ning panevad elu teise nurga alt nägema. Filmiblogidel ja igasugustel elitaarsemat laadi filmiarvustustel on kahtlemata omad miinused. Peamine viga, mida filmikriitikud teha saavad, on see, et asetavad end lugejast kõrgemale küsimuses „mis on hea?” või seavad end pjedestaalile kohatult intellektuaalitseva kõnepruugiga. Arvustuse eesmärk ei ole näidata kirjutaja intellektitaset ega võõrsõnadega bravuuritseda. Taoline tekst peletab inimesed eemale ning paneb lugeja tundma end ebaõiglaselt kohmetu ja rumalana. Vahel ajab lihtsalt naerma. Parimad filmiarvustused on mõnusa sõnadevooluga ja loetavad. Hästi seatud ning keeletundlikud sõnamängud ja väljendid panevad lugeja kujutama vaimusilmas ette filmi, millest jutt.

Kolmas oluline sõlmpunkt on see, et uutel filmiarvustustel kulub kauem aega, et need avaldataks. IMDb-s on huvitavat infot tavaliselt varem ning ka paljud väga soliidsed filmikriitikud kasutavad seda internetilehekülge, et saada esmaseid andmeid uue linateose kohta. Ei saa eitada ja jätta tähelepanuta ka IMDb positiivseid aspekte. Neid on mitmeid ning ettevõtte tohutut populaarsust arvestades ei ole tarvis neid kõiki siin üles lugeda. Filmide kohta on võimalik saada väga palju erinevat teavet ühest ja samast kohast, ei pea kaua otsima, ega kulutama aega ja energiat. Lisaks saab sealt häid ideid juhul, kui ei suuda otsustada, millist filmi vaadata.

Tahan öelda, et IMDb-s leiduvasse informatsiooni, eriti filmide hinnetesse, tuleks suhtuda väga suure ettevaatusega ning kõrvutada teavet teiste allikatega. Lugeda näiteks häid filmiarvustusi. Peale selle ei ole üldse hea mõte luua huumusrikast pinnast inimeste mõttelühidusele, tähelepanuvõime vähenemisele. Tuleks hoiduda vaatamast filme eelarvamuste kütkes.

IMDb ei ole parim koht, kust saada andmeid filmi kvaliteedi hindamiseks. Küll aga saab sealt igasugust muud põnevat teavet.